Sisenesime Jeemenisse piiripunktist, mis ei näinud üldsegi välja nagu piiripunkt, vaid rohkem nagu suvaline jumala poolt unustatud küla. Paar pudeneva krohviga putkat, generaator nende taga urisemas. Ei ühtegi viidet tollile ega migratsioonile. Mõned kahtlased tegelased, näpus kilekotid autode numbrimärkidega. Kuhu olime sattunud?
Margus oli Google Earthi kasutades välja peilinud ühe laevavraki asukoha Omaani idarannikul Madrakah’ kandis, mida meil oli kindlasti vaja vaatama minna, sest laevavrakid on teatavasti väga fotogeenilised.
Omaani idaranniku populaarseks atraktsiooniks on merikilpkonnad, kes öösiti rannale munema tulevad. Vanasti oli kilpkonnade vaatamine reguleerimata, nii et igaüks võis minna randa siis kui tahtis, kuid nüüd ollakse keskkonnateadlikumad ning kilpkonnade tegemisi saab jälgida ainult organiseeritud ekskursioonidel. Ei saanud meiegi kilpkonni nägemata jätta, kuid kuna me oleme tänaseks igasugu planeerimistest ja registreerimistest võõrdunud, siis otsustasime “kilpkonnaõnne” proovida omal käel, väljaspool kaitseala.
Muscatist sai järjekordne koht, kus veetsime peaasjalikult olmeküsimustega tegeledes tervelt kaks nädalat – nagu Dubaiski. Kuid Muscat on hoopis teistmoodi kui Dubai. Asi polegi mitte niivõrd selles, et siin absoluutselt puuduvad pilvelõhkujad – hoonete kõrgus on seadusega piiratud – vaid juba selleski, et üllataval kombel on linna värvipalett hoopis teine. Kui Dubais on isegi uuematel hoonetel sageli kasutatud liivakivi- ja kõrbetoone, siis Muscati värvikoodiks on silmipimestav valge.
Omaani pealinnas Muscatis maandusime ühe motomehe, inglasest Timothy (ehk lihtsalt Timi) juures. Pärast seda, kui olime nädal aega tegelenud viisa organiseerimisega järgmise külastatava riigi, Jeemeni tarvis, ning loomulikult ka meid jätkuvalt kimbutavate tehniliste probleemide lahendamisega, sai meil kõigest, aga eelkõige kohapeal passimisest küllalt. Otsustasime, et oleks vaja vaheldust, õhuvahetust.
Kuna Hajari mäed on Muscatist pea et kiviga visata, siis sinna sõitsimegi. Pakkisime kaasa paari päeva jagu toitu ja mõned Timi litsentsi abil soetatud õlled, ning põrutasime paariks päevaks linnast välja – kes veel ei tea, siis Omaan on üks vägevamaid riike, kus telkida, sest kui tegemist ei ole just eramaa või kaitsealuse piirkonnaga, siis võib telgi üles lüüa just seal, kus hing ihkab, ja keegi ei tee sellest probleemi. Mida veel tahta?!
Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.
