Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.
Pangong Tso äärde jõudes oli selja taga pikk, kuid elamusterohke päev. Päike hakkas näitama peatse loojumise märke, ning meil oli aeg viia ellu teine selleks päevaks seatud siht – leida koht, kuhu püsti panna telk, et üle pika aja ööbida jälle looduses. Viimati tegime seda Malaisia idarannikul, nüüd aga olime hoopis teises keskkonnas ning meie ees laotus hoopis teistsugune maastik. Mäed!
Kui startisime Srinagarist Kargili suunas, mis asub umbes poolel teel Lehi, ehk kümnetunnise bussisõidu kaugusel, ei olnud ilm just paljulubav – terve öö oli sadanud ning hommikuks ei olnud hallid pilved veel linna kohalt hajunud. Siin-seal oli taevas näha heledamaid laike, kuid üsna pea pärast teeleasumist sai meile selgeks, et loodusjõududel on siin ülim võim, ning lootust mingitele kompromissidele ei maksa liialt hellitada.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
Kui Khmeeri impeerium alustas allakäiku, algas teistel õitseng, sealhulgas 1238. aastal Sukhothais asutatud esimesel siiami kuningriigil. Tänapäeval peetaksegi Bangkokist neljasaja kilomeetri kaugusel olevat Sukhothaid esimeseks pealinnaks Tai ajaloos. Pärast kaht sajandit kestnud õitsengut tõusis esiplaanile aga tänasele Bangkokile üsna lähedal asuv Ayutthaya, ja nii on mõlemas säilinud esinduslikke sakraalarhitektuuri näiteid.
Tagantjärele veel paar sõna Laosest. Ta üllatas. Nagu suurema osa riikide puhul, mida oleme sellel ekspeditsioonil külastanud, ei teadnud me ka Laosest enne suurt midagi. Vaid üks asi oli vestlustest teiste motomatkajatega varem kõrva jäänud – et Põhja-Laose teed on kehvad, kuid pakuvad atmosfääriliste mägikülade näol rohkelt avastamisrõõmu. Ja muud midagi. Seda siis läksimegi otsima, kuid nagu see tihtilugu kipub olema, joonistas elu meile mitmetahulisema pildi. Jah, teed on kehvad, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest tee-ehitus on täies hoos. Mägikülad on atmosfäärilised, kuid mitte midagi sellist, mida me juba Ida-Timoris või Indoneesias näinud poleks. Meie pildile mahtus ka prantsuse koloniaalpärand, lehvivad punalipud, värvikad mägirahvad, kange kohv ning kohalike ootamatu soojus.
Teel on oldud üle 15 kuu, läbitud üle 93 000 kilomeetri ja päeviku sissekande järjekorranumbriks ümmargune 200. Mis mõtted meil peas on?
Merepinnast 930 meetri kõrgusel asuvasse Bukittinggisse saabudes ei saa kohe aru, mis on selles linnas sellist, mis sinna rohkelt turiste toob. No asubki kolme vulkaani vahel, ja mis siis? No pakubki häid võimalusi lähedalasuvaid kanjoneid ja traditsioonilisi külasid avastada, aga mis selles linnas endas erilist on? Lonely Planeti arvates on see kohustuslik peatuspaik Sumatral, nii et võtame end kokku ning ähvardavate vihmapilvede kiuste kammime mõistliku diili otsinguil läbi mitmeid hotelle, peas kummitamas küsimus – on asi seda väärt? Kui lõpuks leiame hotelli, mis pakub meile 165 krooni eest määrdunud seinte, ent sooja veega VIP-tuba (viimasel ajal on meie pesukorrad toimunud külma vee ja kopsiku abil), on otsus langetatud – kui lahkumegi elamusteta, saame vähemasti kohutavalt läbihigistatud pesu üle pika aja kuuma duši all pestud. See on piisav argument.
Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.
Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.
