Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!

Agra, nagu iga teinegi India linn, on segadusseajavalt värvikas, nii et kui sulen õhtul silmad, jookseb silme eest läbi detailiderohke “film” asjadest, mida ma olen tähele pannud, ja mida ma isegi ei ole tähele pannud. Aju töötab vist täisvõimsusel, et kogu informatsiooni töödelda ja salvestada. Siin ei pea sadat meetritki kõndima, ilma et satuks mõne huvitava kompositsiooni või värvilahenduse peale.

Pea huugab õhtuks, kui päevased temperatuurid küündivad varjus +45 C kanti (ajalehed ütlevad, et on kuumalaine), kui oled päev otsa pidanud tõrjuma tüütuid rikšajuhte, postkaardimüüjaid, ning mõtlema, kuhu istuda ja kuhu astuda. Või mis veel tähtsam – kus ja mida süüa. Siinses kliimas ning pidevate elektrikatkestuste taustal on enesest lugu pidava toitlustusasutuse leidmine ellujäämise küsimus. Või vähemalt nii meile nüüd tundub.

Sest kui pärast päev otsa tualeti vahet jooksmist ning selle põhjalikku “inspekteerimist” mitme võimaliku nurga alt Margusel palavik +40 kraadini tõusis, ei hakanud me pikalt mõtlema, vaid otsustasime teha külaskäigu haiglasse.

India haiglabisnisel on selles mõttes kahtlane maik juures, et alles hiljutisest ajast on teada juhtumid, kus haiglad on meelega andnud valeravi, et välismaalastest patsiendid võimalikult kaua haiglasse peaksid jääma ning seega haiglale raha sisse tooma. Nii mõnigi patsient on selle peale otsad andnud.

Kuna me adrenaliini ei otsi, siis otsustasime turvalisema variandi kasuks, ehk siis minna riiklikku haiglasse (sest need on üldiselt selle peal väljas, et sind kiiremini haiglast välja saada).

Kui kohale jõudsime ning meid erakorralise meditsiini osakonda juhatati, olime parajalt sõnatud. Mitte, et oleksime oodanud mingit ülimodernset kliinikut, kuid see, mis seal valitses, oli ikkagi ootamatu. Tekkis võrdlusmoment sõjalaatsaretiga, kus kümned haavatud korisedes hinge vaakumas ning valitsemas korralik kaos. Ka seal oli suurem osa patsientidest silmnähtavalt kriitilises seisus (kuna mingeid vaheseinu ega -kardinaid polnud, siis oli ülevaade kogu ruumist) ning tundsime piinlikkustki, et nii tühise asja pärast nagu kõhulahtisus sinna üldse tulnud olime. Nii palju kui me nägime, toodi inimesi sinna ikka ratastoolis või kanderaamil. Keegi ei tulnud omal jalal.

Margusel paluti heita määrdunud linaga voodile. Naisega, kes lamas kõrvaloleval voodil, olid kaasas mees ning teismelised poeg ja tütar. Viimane tihkus aina nutta, kui vaatas, mismoodi ema aina kramplike liigutuste saatel õhku ahmis. See oli õudne, ei midagi vähemat.

Põrandal vedeles kõiksugu prahti, alates rohupudelitest ning lõpetades vatitupsude ja süstlapakenditega. Oksendamise juhuks lükati Marguse voodi juurde suur, poolenisti täitunud prügipang. Nagu mingi loomakliinik oleks, mitte erakorralise meditsiini osakond, mõtlesin. Teda kuulati ja katsuti, jõuga pooleks(ning eelnevalt nahka desinfitseerimata) paigaldati kanüül ning manustati rohkelt füsioloogilist lahust ja antibiootikume – diagnoosiks, ilma igasuguste analüüsideta, düsenteeria!

Olime haiglas nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – ehk siis niipea, kui Margusel hakkas parem, tulime sealt tulema. Meie suureks üllatuseks selgus, et kogu ravi riiklikus haiglas on tasuta. Jälle oli piinlik.

Järgnevad mitu päeva kulusid voodis antibiootikume krõbistades, kuulus Taj Mahal vaid mõnedsajad meetrid eemal. Nii et kui väheke parem hakkas, võtsimegi käigu selle maailmaime juurde ette. Ei oskagi öelda, kas meie ajastus oli täiesti nihu või hoopis perfektne. Sel päeval tungles kuulsa monumendi juures tohutu rahvamass, sest oli “turistipäev” ning sissepääsu eest (mis muidu maksab krõbedad 200 EEK) ei küsitud sentigi raha.

Igaks juhuks olgi öeldud, et Taj Mahali näol on tegemist mausoleumiga, mille püstitas valitseja Shah Jahan 1631. aastal oma naisele, kes suri, sünnitades14-ndat last. Arvestades, et tegemist on matmispaigaga (ka mees maeti hiljem samasse), võiks arvata, et surnute rahu ning selle austamiseks on midagi ette võetud, kuid tegelikkus on minu arvates päris šokeeriv. Kui lärmakat rahvamassi monumendi ümber võib veel aktsepteerida, siis sellesama massi talutamine kileda vile saatel monumendi sees, kus kadunukesed puhkavad, on küll liig mis liig.

Taj Mahalil on oma, äratuntav aura ja kogu oma sümmeetrilisuses on ta kahtlemata kaunis ehitis, ning arvestades selle valmimise aega (ehitamine lõpetati 1653), väärib see tõepoolest maailmaime staatust. Kuid ma ei saa ka ütlemata jätta, et nii mõnigi ehitis, mis ei kuulu ametlikult imede nimekirja, on mulle jätnud sügavama, suursugusema mulje kui Taj Mahal.

Hoopis huvitavamaks osutus Taj Mahalist vaid mõne kilomeetri kaugusel asuv Agra kindlus, 16.-19. sajandil India aladel eksisteerinud Moguli impeeriumi võimukeskus.

Juba 11. sajandil eksisteerinud kindlus sai tänase kuju 16. sajandil imperaator Akbari ajal, kui selle ümberehitustöödesse oli haaratud pea poolteist miljonit meistrimeest. Hiljem tegi kindlusele täiendusi tema pojapoeg Shah Jahan, kes kasutas ehitusmaterjalina oma lemmikut, valget marmorit. Et mogulid olid pärit Kesk-Aasiast, siis on kindluses ilmselgelt näha pärsia arhitektuuri mõju.

Omal ajal mahutas kindlus terve linna, ning kirjade järgi oli selles ligikaudu 500 indopärsia stiilis hoonet. Paraku on Moguli impeeriumi allakäigule järgnenud aeg teinud oma töö. Kui India langes 19. sajandul briti võimu alla, rajati ajaloolisesse kindlusesse briti sõjaväegarnison ning valdav osa hoonetest lammutati. Tänaseks on möödunud aega jäänud meenutama vaid kolmekümne hoone jagu.

Ometi on nendes punasest liivakivist ja marmorist hoonetes kuhjaga atmosfääri, ning õuede ja koridoride võlvistatud labürintides uidates ei jää üle muud kui kujutada ette tolleaegset elukorraldust, imperaatori 500-pealise haaremi sagimist, ning imestada, millise tõelise meistritööga on kindluse näol tegemist.