Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.

Siin viibides ei teagi, kumb lähenemine võiks olla parem – kas kapselduda ning üritada kogu melust mitte välja teha, või hoopis vastupidi, avada kõik meeled ning lasta kõigil lõnhadel, maitsetel, helidel ja värvidel endasse voolata. Tavaliselt talitame viimase variandi järgi, kuid praeguses olukorras tundub see kui käe sirutamine saatanale. India on meid juba hoiatanud. Oleme ettevaatlikud – kompame siit ja sealt, kuid ei usalda ennast tema meelevalda.

Külastasime suurimat mošeed Indias, 1656. aastal valminud Jama Masjid’i (mille, muideks, lasi ehitatada seesama Shahjahan, kes tellis ka Taj Mahali ehitamise ning kes tegi olulisi täiendusi Agra kindlusele). “Jama” ei viita muidugi mingile jamale, vaid tuleb sõnast “jummah”, mis tähendab iganädalast, reedest massipalvust, ning tõepoolest mahutab see mošee masse – koguni 25 000 inimest.

Pärsia mõjutusest tuleneb see, et mošee meenutab pigem väljakut kui hoonet.

Kuid üldiselt oleme olnud pigem apaatse poole peal. Selline poolik, ebalev olek on küllaltki häiriv – kord tuleb peale ahastamapanev apaatia, siis jälle aktiivsuse hoog. Kuid kui aus olla, siis ei saa sääraseid segaseid tundeid ainult keskkonna arvele kirjutada, vaid ka vastamata küsimustele meie enda sees. Oleme jälle jõudnud punkti, kus tuleb otsustada.

Nimelt tuleb kohe-kohe teha strateegiline otsus, kas meie teekond Pakistanist Iraani saab kulgema läbi stan-ide (Kõrgõstan, Tadžikistan, Usbekistan, Turkmenistan), või jätame need riigid vahele. Asi on selles, et stan-id tunduvad vägagi ahvatlevad ning mõistagi oleks palavad suvekuud kõige mõistlikum veeta sealsetel mägistel aladel (mitte näiteks Iraanis või Araabia poolsaare riikides, kus meid ootaks ees põrgukuumus), kuid nende vahelejätmine (st minek Pakistanist Iraani ja sealt otse Araabia Ühendemiraatidesse) pikendaks meie kulgemise aega Aafrikas.

Stan-ide külastamine on logistiline väljakutse, sest ühtegi mugavat/turvalist/odavat varianti selle teostamiseks ei paista olevat. Kõige lihtsam, turvalisem ning ilmselt ka kõige kallim oleks minna Pakistanist läbi Hiina Kõrgõzstani, kuid Pakistanis on ainus strateegiline tee hetkel maalihke tõttu tekkinud järve all, ning Hiina läbimine läheks kohutava bürokraatia tõttu maksma vähemalt 1600 USD. Teine, kõige lühem tee oleks minna Pakistanist läbi Afganistani Tadžikistani, kuid Afganistan ei ole just see riik, kuhu väga minna tahaks (turvalisuse põhjustel). Kolmas variant on minna Pakistanist läbi Iraani Türkmenistani, teha stan-idele ring peale ning siis tagasi Iraani, kuid see on kõige lohisevam variant, sest mitme riigi jaoks tuleb siis mitu korda viisat taotlemas käia (ja stan-ide viisad ei ole kuuldavasti just kõige kergemini kättesaadavad). Kõlab nagu võimatu missioon. Tahaks minna, aga kas asi on vaeva väärt?

Mõned asjad vajavad aga kindlapeale korraldamist, ja nii oleme Gessu usaldanud kohalike meistrimeeste kätesse, ning oleme asunud taotlema Pakistani viisat.

Kui Nepalis olles Pakistani saatkonnas käisime, arvati meile kui eestlastele viisa väljastamiseks kuluvat vähemalt 60 päeva(!), Delhis näidakse olevat optimistlikumad. Pärast seda, kui olime käinud visiidil Eesti aukonsuli juures, imetlenud härdalt Eesti vappi ja sinimustvalget lippu vastuvõtulaual, ning kätte saanud nõutavad soovituskirjad, seadsime sammud Pakistani saatkonda. Muidugimõista valitses seal paras palagan, kuid kui saatkonna väravas tegutsev trükkal oli meie eest viisataotlused täitnud (käsitsi täidetud ankeete vastu ei võeta), andsime need ilma suurema tseremooniata aknaaugu kaudu üle, ning saime kirja aja intervjuuks. Nüüd pole muud, kui hästi esineda!