Ma ei tea, kuivõrd üks piiripunkt üht riiki iseloomustab, kuid Indiasse sisenedes avastasime eest kireva rahvamassi, tolmu üles keerutavad ja lakkamatult signaali andvad veoautod ning jubeda sitahaisu. Kas just sellisena me Indiat ette kujutasime, kuid mingit üllatusmomenti ka polnud. On ta ju kummaline, kuid ühtlasi ka kuulus.

Kui piiripunktist lahkusime, viis tee meid pikalt läbi avarate põllumajandusmaade – see oli mõnevõrra üllatav, kuna olime end mõttes juba India ülerahvastatusega harjutanud ning ette kujutanud, kuidas küla on külas kinni. Kuid eks inimesed tahavad ju süüa, ning söök tuleb ju peaasjalikult põllult (eriti Indias, kus taimetoit on väga levinud).

Esimeseks peatuspaigaks sai Gangese kallastel asuv Varanasi, üks vanimaid pidevalt asustatud linnu maailmas. Indialaste jaoks on tegemist ühe pühama linnaga üldse, kuna arvatakse, et kui siin hinge heita, pääseb hing taassündide ahelast ning läheb otse nirvaanasse ehk hindude mõistes paradiisi. Ehk on see ka põhjuseks, miks Gangese ääres viiakse läbi hulgaliselt matusetseremooniaid – kuuldavasti põletatakse siin iga päev mõnisada surnukeha.

Ometi ei ole elu lõpuga seotud aspektid ainsad, mis inimesi Varanasisse tõmbavad – väga värvikad on kohalike hommikused rituaalid, sh Gangeses pesemine ning austuse avaldamine tõusvale päikesele. Vaevalt hakkab koitma, kui juba kihavad jõeäärsed trepiastmed värvikirevates sarides naistest, võõbatud nägudega kerjusmunkadest, lillemüüjatest ja kõigist teistest, kel püha jõe äärde asja. Usutakse ju, et kui ennast Gangesesse kasta, uhub see patud minema. Saatsime isegi mööda vett teele väikese lilledest küünlaaluse, et meie teekond Indias oleks õnnistatud.

Üks palve helis:

[audio:Varanasi_Gangese_22res-1.mp3]

Panoraam jõe pealt:

Ja heli lindistus samast kohast:

[audio:Varanasi_Gangese_22res-2.mp3]

Kuid jumalatel oli meie jaoks oma plaan. Juba varsti pärast Indiasse jõudmist saime omal nahal tunda kohalike enesetapjalikke liiklemisvõtteid. Väga palju need indoneeslaste omadest ei erine – peaasjalikult lähtutakse põhimõttest, et suuremal on eesõigus, kuid mis torkab silma, on see, et igasugu liigutusi saadab ebamäärasus – nagu ei teaks, kas tahaks sõita paremal või vasakul, või kas üldse tahakski sõita, või tahaks hoopis peatuda. Möödasõite tehakse suure kaarega – mis oleks hea, kui tegemist oleks tsiviliseeritud liikluskorraga, kuid siin alustatakse möödasõitu ju sõltumata sellest, kas keegi tuleb vastu või mitte. Loomulikult ei vaata keegi kunagi, kuhu ta sõidab või astub – kõik on üles ehitatud kaasliiklejate (mitte sinu enda) reaktsioonile. Umbes iga poole tunni tagant tuleb teelt välja sõita, et mitte kellelegi suuremale ette jääda.

Varanasist Agra poole startides imestasime omeatte, kui sirge ja hea oli tee, ning kui vähe oli sellel liiklust – ei mingeid lehmi ega hobuveokeid, isegi veoautosid nii väga palju mitte. Kus oli kogu see paljukirutud liikluskaos? Sõitsime päris kiiresti (st maksimaalse lubatud kiirusega) ja tundsime elust mõnu. Seistes hakkab kuumus (päeval tõuseb siin temperatuur üle +40 C) kiiresti ajudele.

Ühel hetkel juhtuski see, mida oli arvata. Mitte, et me oleks seda oodanud või osanud ette näha, kuid samal ajal, kui meie kahe sõidurajaga kummaski suunavööndis ning eraldusribaga maanteel mõnusa hooga paremas rajas kulgesime (olgu igaks juhuks mainitud, et Indias on vasakpoolne liiklus), hakkas üks kohalik maastur meie ees vasakust(!) rajast järsult ümberpööramist tegema. Üle kahe sõiduraja, ning üle kõrge telliskiviäärega eraldusriba. Loomulikult suudab seda vaid maastur, tavaautoga oleks seda ilma põhja peale kinni jäämata teha olnud päris raske.

“Pauk” oli ise väga õnnelik, sest suutsin tugeva vastukeeramisega otsekokkupõrget vältida, ent ratta parem pool sai autolt siiski löögi – seda ma vältida ei suutnud, ent tänu esiratta möödajuhtimisele sain umbes poole meetri jagu pidurdusteekonda lisaks, st esimese reaktsioonina tehtud paanikapidurdusega sööstsime maasturisse oma parema küljega hinnanguliselt kuskil 60-70 km tunnikiirusega sisse. Sama kiirusega otsekokkupõrkel oleks tõenäoliselt kaotanud kogu sõiduks kriitilise tähtsusega esiosa (st hargi ja/või esiratta) ja tont teab, mis meist oleks saanud. Nii juhtus meil 2005. aastal Iraanist tagasi sõites Poolas, ning ka seekord kaitsesid boksermootori silindrid meie mõlema jalgu väga efektiivselt. Oleks tavalise mootoriasetusega ratas olnud, oleks suhteliselt kindlalt minu paremal jalal väga halvasti läinud (Kariina jalga kaitses alumiiniumkohver veel lisaks). Vaadates, kuidas selle auto kere teravad detailid meie metallist bensiinipaagi sedavõrd võimsalt ära mõlkisid, oleks ilma boksermootori slindrite ja mootorikaitseraudade kombinatsioonita mu parem jalg pooleldi otsast ära rebitud või vähemalt põlv parandamatuseni ribadeks tõmmatud/lömastatud. Tuleb ka seekord tänada BMW insenere aastast 1923, kes sellise mootiriasetuse idee peale tulid.

Ausõna, murdosa sekundi jooksul pärast kokkupõrget, kui veel tsiklit üritasin tasakaalus hoida (sest kokkupõrge viskas ta liikumissuunalt üks poole meetri jagu diagonaalis oma sõidujoonest eemale), arvasin ma, et “nonii, nüüd on meie parem silinder ja kohver küll küljest minema pühitud, aga miks ma veel oma paremas jalas valu ei tunne?”. Igatahes suutsin tsikli püsti hoida ja lõplikult tee ääres hoo maha pidurdada (või õigemini mootori välja suretada, sest esipiduri hoob oli paugust täiesti vertikaalseks pööratud – imede ime, et ta veel terve oli).

Kui vaatasin taha, nägin, kuidas autojuht kiirendades tuhatnelja minema kihutas, teades, et see oli puhtalt tema kokku keeratud rumalus ja veel nähes, et teine pool on mingi tohutusuure (nende jaoks juba peale vaadates ülikalli) mootorrattaga valge turist. Temast jäi vaid asfaldile laiali puistatud hunnik plastikdetaile, ühe ilusa värvilise tagatuletüki võtsime loomulikult ka mälesuseks kaasa.

Meie jaoks on tulemuseks karteri küljest ära rebitud kõverad mootorikaitserauad, juskui dinosaurus REX’i küüntega üle lastud, lekkiv paak ja kildudeks peegel. Minu parem käsi oli huvitaval kombel marraskil, ilmselt käis too samuti kokkupõrke ajal vastu maasturi tagaotsa, aga õnneks oli seal küünarnukikaitse all, sest sõidame ju täisvarustuses.

Igatahes oli see meile järjekordselt hea meeldetuletus meie ettearvamatust reaalsusest, et iga sõidupäev võib jääda meie viimaseks.

Loomulikult oli eikuskilt kohe kohal trobikond indialasi, kes, silmad punnis, bensiinist lekkiva ja haisva ratta juures vaatasid, mis juhtunud on. Jäi mulje, et nad tundsid isegi mõningast süüd, et meil selline asi siin juhtunud on. Üks mees oskas paari sõna inglise keelt ja üritas välja selgitada, et mis minu käel ikka viga on. Teised mehed olid juba enne minu reageerimist seebi välja otsinud, ja bensiinipaaki paikama hakanud – seesama vana hea nipp kätepesuseebiga, mida oma lapsepõvest teadsin, kui nõukaaja läbiroostetanud mootorrataste/mopeedide bensiinipaake ajutiselt paikama pidi. Igatahes läks tuju kohe palju paremaks, nähes, kuidas meie ratast teiste poolt kokku hakati “lappima” (vähemalt ajutiselt), samal ajal kui ise olime veel pooleldi šokis. Tänasime neid ja sõit võis jätkuda. Ehkki, sõltumata 4-realisel kiirteel olemisest, mitte nii uljalt kui enne.

Vaatamata sellele, et päev enne saatsime oma head soovid püha Gangese jõe rahulikule voolule helendavate küünaldega, pole siiski Jumalad meid rumalate vastu päris immuunseks teinud…