Enne, kui arugi saime, oli meie teekond Nepalis läbi saanud. Vaid üheteistkümne päevaga jõudsime koduneda, õppida armastama teatud elemente kohalikust köögist, külastada Tiibeti mungakloostrit, kiruda õhu saastatust ja igasuguste Himaalaja-vaadete puudumist, ning kohtuda mitme rekordi omanikest motomatkapaariga aka Simon ja Lisa Thomas.
Nii absurdne kui see ka pole, jäid meil Nepalis käies Himaalajate lumised mäetipud tõepoolest nägemata. Madalamates kohtades on sudu lihtsalt nii paks, et nähtavus on vaevalt kilomeeter, kuid kõrgemale tsikliga eriti ei saa, sest sõidetavad teed kulgevad enamasti orgudes. Selline vaade avanes meile uhkete mäepanoraamide poolt tuntud Pokharas (see, mis eespool paistab, on lihtsalt mingi küngas, Himaalajad peaksid kusagil sudu taga olema):
Olles pärast mitmeid kirjade järgi “vaadetega” kohtade külastamist lootuse kaotanud, sõitsime pisut niisama ringi.
Üheks huvitavamaks elamuseks oli külaskäik Pokhara all asuvasse Tiibeti põgenikelaagrisse. Seal sai munkadega juttu puhutud (huvitaval kombel oskavad nad väga hästi inglise keelt!), mongoliidsete näojoontega naisi imetletud, ning osaletud igaõhtusel budistlikul tseremoonial. Kohati tuli lausa kananahk ihule, kui seda helis tajusime:
[audio:Tiibetlaste_templis_1.mp3] [audio:Tiibetlaste_templis_2.mp3]
Tagasi Pokharasse jõudes kohtusime poolkogemata motolegendidest Simoni ja Lisa Thomasega, kellel käsil juba tont-teab-mitmes ring ümber maakera ja teel on neil oldud juba 8 aastat. Tegemist on igati humoorikate tegelastega, kel rääkida nii mõnigi lugu.
Nepali peatüki lõpetuseks veel paar pilti kohalikult toidulaualt:
Standardseks hommikusöögiks näib olevat tee suhkru ja piimaga ning rasvapirukad. Ühed rasvas küpsetatud maiused osutusid aga ülimagusateks, sest pärast seda, kui nad on rasvas valminud, käivad nad veel siirupist läbi.
Väga maitsvateks osutusid aurutatud pelmeenid ehk momod, mis kodustest erinevad ehk kõige rohkem vürtside ja maitsetaimede poolest, mida on nende täidises kasutatud. Päris huvitav ju, kui pelmeeni mäludes tuleb korraga esile ingveri, või näiteks koriandri värske maitse? Asja juurde käib loomulikult ka teadmata komponentidest terav kaste.
Ja loomulikult maiustused! Kes teab, millest täpselt neid tehakse, kuid aimatavalt piima baasil valminud kompvekid on kohati lausa viirukilõhnased, ja üli-ülimaitsvad! Sageli ehivad neid pistaatsiapähkli laastud, või koguni õhuke, söödav hõbedakiht.
Järgmine peatus: pöörane India.
Simoni ja Lisa’t teatsite ka enne kokkusaamist?
Palju üldse selliseid rändureid kohtate? Mõned eredamad jõuavad ka siia, kuid neid on ju kindlasti rohkem 🙂
Head veeremist Indias,
Tago
Teie veeb on Simoni ja Lisa omaga võrreldes nagu issanda õnnistus 😉
Parimat!
Ooo, momod.. neelud hakkasid kohe käima 🙂 Need on Himalaja piirkonnas väga levinud kraam. Peale riisi ja dal’i muidugi.
Vaatan, et plaanite läbi Ladakhi minna? Tänu oma raskele mägisele maastikule võib juhtuda, et Ladakhi teid enne juuni keskpaika ei avata (poolits on ees ja läbi ei lase). Ka siis võib lausa mitmepäevaseid seisakuid tulla – lumeveed ja rusuvool viib tihti teed minema.
Igatahes on Ladakh minu sihtpunktidest jäädavalt top kolme hulgas. Peamiselt elavad seal vaid tiibetlased, kes on indialastega võrreldes nagu öö ja päev, sellised rahulikud ja sõbralikud. Lehis võib mitmes poes muideks soome keelt kuulda (tänu sellele saavad osad neist ka eesti keelest aru!) – kohalikud kaupmehed on nimelt suveti Goas (soomlaste Meka ju) ja talvel Lehis ametis.
Soovitan läbi käia ka Dharamsalast (külastada Dalai Lama eluaset) ja McLeodGanj’st – kui talv juba läbi, siis on seal väga huvitav õhkkond – selline mõnus hipide linnake. Ja kindlasti Khardung La, aga arvan, et sellega olete juba arvestanud 🙂 Mdx veidi kultuurilist juttu saab lugeda meie ekspeditsiooni juhil sulest, et kui äkki on abx 🙂 http://www.emmk.ee/janc/travel/ladakh.html
Loodetavasti ei ole hiljutiste rahutuste tõttu neid mägiteid kinni pandud. Kui meie 1999 seal käisime, oli lahti vaid Manali kaudu minev tee, teine sõja tõttu täitsa suletud.
Edu ja olege ettevaatlikud! Teed on tõega väga ohtlikud ja teepiiretest võib kurude ületamisel mägedes vaid und näha. Ootan põnevusega, mis selle 11 aastaga seal muutnud on (või siis ei ole) 🙂
Kahju et te Himalasid ei nainud. Lootsime, et soidate Everesti algus laagrisse.
Tago: Simonist ja Lisast teadsime juba päris ammu. Kuigi nende tegemisi pole siiani otseselt jälginud, oleme kunagi näinud nende filmi rekordipüstituseks kujunenud sõidust. Simon ja Lisa ongi vist kõige tuntumad tegelased, keda me teel olles kohanud oleme, teised on kõik ilma suurema meediakärata kulgejad. Kummalisel kombel oleme endasuguseid siiani kohanud küllaltki vähe, kuid püüame nende tegemistel ikka silma peal hoida. Oleme trehvanud ja loeme järgmiste motomatkajate blogisid:
Miriam (Itaalia): http://iopartomiriam.blogspot.com/
Rik ja Rob (Ühendkuningriik): http://www.thebigbiketrip.com/
Regis (Prantsusmaa): http://discoverage.free.fr/
Brian ja Marie (Kanada): http://2uprtw.com/
Goh ja Samantha (Singapur): http://singaporedream-rtw.blogspot.com/
Simon (Šveits): http://www.motorradreise.de.tl/
Ken ja Carol (Austraalia): http://www.horizonsunlimited.com/tstories/duval/
Cecilia (Šveits): http://fernweh-travels.blogspot.com/
Thomas ja Andrea (Saksamaa): http://www.miles-to-ride.com/
Mathias (Šveits): http://www.mathiasschmid.ch/
Nicky ja Adam (Ühendkuningriik): http://globegallivanting.blogspot.com/
Carlos (Hispaania): http://sinewan.com/
Mõned ilmselt veel, kes meelde ei tule hetkel.
Janc: Momod on tõemeeli oivalised. Ma kujutan ette, et suurema vaevata peaks neid olema võimalik ka kodustes tingimustes (st Eestis) valmistada – vähemalt loodan, et on! Ladakh ja Khardung La on plaanis küll, ja salamisi loodame, et teed ikka pisut varem avatakse – eks see on aastati erinev, millal täpselt – praeguse kuumalaine taustal (iga päev üle +40 C) ei kujuta küll ette, et siin madalikul juulini vastu peame. See õige ajastamine on kohati päris keeruline. Aitäh huvitava lingi eest!
Raul: ehk on meil lootust lumiseid Himaalajaid veel näha Põhja-Indias.