Kompromissideta

Kui startisime Srinagarist Kargili suunas, mis asub umbes poolel teel Lehi, ehk kümnetunnise bussisõidu kaugusel, ei olnud ilm just paljulubav – terve öö oli sadanud ning hommikuks ei olnud hallid pilved veel linna kohalt hajunud. Siin-seal oli taevas näha heledamaid laike, kuid üsna pea pärast teeleasumist sai meile selgeks, et loodusjõududel on siin ülim võim, ning lootust mingitele kompromissidele ei maksa liialt hellitada.

Mida Srinagarist edasi, seda tihedamaks muutus pilvisus, kuni mägedevaheline org, mille põhja mööda tee kulgeb, mattus märga, külma udusse. Hakkas sadama. Võimsaid, lumiseid mäetippe võis läbi vihmaseguse udu vaid vaevu aimata, ning siin-seal voolasid üle kurvilise asfaldi kiired ojad. Üksildastes moslemikülades, millest mööda vuhisesime, olid inimesed end mässinud soojendavatesse rättidesse ja tekkidesse, jätkates ilma trotsides oma igapäevatoimetusi. Miskipärast tekitas see vaatepilt sooja tunde, nii et vaatamata igast avausest sisse pressivale rõskusele punnitasime aga edasi kulgeda.

Kuni ühel hetkel pidime järsult pidurdama, sest üle tee oli veetud rullikeeratud okastraat. Valves olev sõjaväelane teatas, et tee on vihmasaju tõttu suletud ning avatakse kell neli. Sinna oli paar tundi aega, nii et otsustasime sealsamas kõrval olevas lekkiva katusega kivionnis oodates teha ühed auravad chai’d. Varsti hakkas vihmasadu tagasi tõmbama, kuid vastupidiselt meie lihtsameelsetele lootustele peagi liikuma saada sai meile kohaliku kontingendiga suheldes selgeks, et tee peatsele avanemisele siiski lootust pole, ning et meil on mõistlik sõita mõned kilomeetrid tagasi lähimasse külla ning leida endale ööbimiskoht.

Siin, isoleeritud maailmaosas on kohalikega suhtlemine muidugi küllaltki keeruline – erinevalt suurlinnadest ei oska siin ei noorem ega vanem generatsioon tihtipeale inglise keeles “tere” ega “head aega” öelda, rääkimata diskussiooni arendamisest meie mootorratta teemal (õigluse huvides ei saa muidugi mainimata jätta, et ega me ise ka hindi ja muudes kohalikes keeltes suuremad jutupaunikud pole), kuid kus me maailmas ka ei viibiks, alati on erandiks õpetajad. Kuidagi on nii välja kukkunud, et olgu Brasiilias, Ida-Timoris, Kambodžas või Indias, ikka saame pikemad ja sisukamad jutud räägitud just õpetajatega. Ka siin oodates sattusime vestlema ühe Srinagarist pärit koolmeistriga, kes taaskord kinnitas meie visiooni maailma õpetajatest kui avara maailmavaatega ning uudishimulikest inimestest.

Põrutasime siis lähedalasuvasse Sonamargi – külla, mis eksisteerib peaasjalikult tänu sellele, et sealsamas lähedal käivad India turistid massiliselt üht liustikku kaemas. Seepärast on seal hulganisti hotelle ja söögikohti, kuid eks ta üks suur urgas ole. “Üheks ööks käib küll,” mõtlesime.

Niipea kui olime jõudnud end sisse seada, hakkas jälle sadama, kuid me ei lasknud end ei sellest ega toas valitsevast kümnekraadisest õhutemperatuurist liialt heidutada. Oleks me tol hetkel teadnud, et sadu saab kestma veel mitmeid ööpäevi…

Loomulikult ei avatud teed ei järgmisel ega ka ülejärgmisel päeval. Lõime aega surnuks voodis, magamiskotis ja kahe teki all vedeledes, mütsid peas ja soe aluspesu seljas. Vahepeal käisime ainult söömas. Toit on siin kesine, kuid avastasime enda jaoks Kašmiiri kehwa ehk tee, millele on lisatud purustatud mandleid. Kui kõrvale jätta see, et tass, millest seda serveeriti, lõhnas põrandapesulapi järele, oli siiski tegemist maitseelamusega.

Ajapikku hakkasime aru saama, et meie iga päev aina trööstitum meelelaad on siiski pelgalt pinnavirvendus – oli meil ju siiski hotellituba (mis sest, et vaid mõni kraad külmkapist soojem) ja oma WC, kuid sealsamas oli tee avanemist ootamas hulk kohaliku rahakotiga inimesi, kes pidid leppima sellega, et ööbida tuleb bussis ning “tualetis” käia esimese teekäänaku taga. Vihmasajus. Ja nii mitu ööd järjest. Mõned olid tee äärde püsti pannud telgid ja keetsid seal auravat teed. Meie ebamugavustunne oli pelgalt mentaalne, ei enamat.

Siis suutsime tekitada intsidendi. Margus mõtles, et helistaks kohalikust “kõnekeskusest” koju, et kõik on hästi – juba ammu polnud meilt ilmunud ühtegi postitust ning näis, et üleüldse ei pääse me veel niipea internetti – ühesõnaga, et vanemad ei muretseks. Proovisime mitu korda, aga näis, et ei saa ühendust, ning jätsime asja sinnapaika.

Nagu hiljem selgus, olid kõned ikkagi läbi läinud, ning suutnud kodustes tekitada paraja paanika – asjade täpne areng vajab veel selgitamist, kuid järgmiseks päevaks teadis pool külast, et kodanikke “Atoniast” (siin ei tea “Estoniast” keegi midagi) otsitakse saatkonnast. Millisest täpselt, jäigi selgusetuks, sest Eesti saatkonda Indias pole, kuid ehk sai keegi kusagil ka millestki valesti aru. Igal juhul saime järgmisel päeval siiski kodustega ühendust ning “paanikaosakond” sai suletud.

Lõpuks läks ka ilm paremaks, süüdates jälle asjatud lootused tee avanemisest ja liikumahakkamisest, kuid nagu indiapärases kaoses ikka, ei olnud võimalik adekvaatset infot saada. Kes ütleb, et tee on avatud, kes jälle, et avatakse kell kaks, aga mootorrattaga saab läbi juba kell üksteist, siis kes jälle, et tee on kaetud paksu lumekihiga ja et enne homset teed ei avata. Saa siis aru! Ootasime veel ühe päeva, nautisime päikesepaistet ja sooja õhku – isegi toas tõusis temperatuur 11 soojakraadini!

Kuid tee avanemine jäigi lahtiseks. Otsustasime, et sõidame niikauaks saja kilomeetri kaugusel olevasse Srinagari tagasi, kuni on olemas kindel info, et tee on avatud.

5 thoughts on “Kompromissideta”

  1. Himaalaja on vihmase ilmaga nagu Udumäe Kuningriik!
    Kuningas ise oma tütardega tantsis teile mitu päeva.

  2. Fantastiline materjal

    Vabandan spämmimaigulise postituse eest, kuid ei suutnud end tagasi hoida ja postitamata jätta India ja tsiklisõiduga seonduvat linki lõigule Bollywoodi filmist, mille vaatamine võiks aidata ootamisele kuluvat aega vähemalt veidigi lõbusamalt veeta (kui netiühendus muidugi lubab…):
    http://www.youtube.com/watch?v=gY_1EbACr9I

    Head kulgemist!

  3. Lihtsalt jäi kummitama fakt: millest see läbi näha oli, et ruudulise pearätiga vennike just kohalik gängster võis olla? Pildi- ja jutumaterjal on muidugi nagu ikka, klass omaette.

  4. Gängsteri värk oli mul lihtsalt üks juhuslik seos mõne USA geto-filmiga, kus tegelasel sarnane rätik peas. Eks sellepärast seal sõna lõpus küsimärk ongi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga