Lõpuks tehti tee lahti ning me põrutasime kogu tüdinud kolonni ees minema. Ees oli 3529 meetri kõrgune mäekuru, Zoji La. Kuna pilt ütleb teatavasti rohkem kui tuhat sõna, olgu siinkohal toodud kiivrikaamera nägemus sõidust ja teeoludest. Lühidalt öeldes – palju kive, pori, lund ning lumesulamisvett. Päeva lõpuks olid kõik lihased valusad, ehk tehnilises plaanis oli asi meeldivast “jalutuskäigust” kaugel.
Ühenduse olematu kiirus ja pidev katkemine parema kvaliteediga videot üles laadida ei lubanud – sisuliselt 3 päeva järjest katsetasime, kuid tulutult. Leh’i internet on legendaarne.
Kui jube tee – kitsas, auklik, vesine ja väga kurviline. Tee kulgeb ka nii ääre peal, brr. Tsivilisatsioonis eldada on palju toredam, aga väga emotsioonivaene. Teil aga emotsioone kuhjaga 🙂
Aga tore, et tee lõpuks lahti tehti ja teie reis ilusti edasi kulgeks. Edu 🙂
Peab ikka õnne olema, et läbi nähtud lompide sõites õnnestub ülenipli käimiseta hakkama saada! Endal on vastupidiseid kogemusi kus esiratas kaob kui mutiauku ja ise rõõmsalt üle lenksu lendan. Elus ei tea kui sügav lomp on.
Kas nad seal siis enne tee avamist puhastavadki need “käigud” lumehangedesse? Megatöö ju! Kasutavad nad tehnikat sellejuures? See ei ole ju mingi Euroopa või selline…
Edukat reisijätku! 🙂
Väga lahe 😀
Huvitav kuidas sealt laiem transport läbi saab? Vastu ka keegi tuli üldse?
Tago
“Ekraanil kaasa sõites” tahaks hüüda: “ära kuramus sõita nii ääre peal!” 🙂
Urmas: varjatud, sügavad augud porilombis on alati suur küsimärk, aga eks ajapikku hakkab vilumus tekkima, kuidas rataste all olevat pinnast hinnata. Ootamatusi tuleb meil ikka ette.
Seda ma ei teagi, kas lume lükkamiseks on kasutatud inimjõudu või masinaid. Ise-enesest ühtegi motoriseeritud sahka pole teel näinud, küll aga küllaga labidamehi rekkade kastis. Nii, et võta näpust. Selge on see, et üle miljardilise peaga riigis tööjõust puudust mitte kunagi ei tule, ilmselt isegi mitte kõige ekstreemsemate tööde tegemiseks – India oleks tõenäoliselt võimeline labidate jõul oma jõedki teistpidi voolama panema 🙂
Tago: tsikliga enam-vähem pääseb üldjuhul mööda, aga kui autod või rekkad kohtuvad, siis peab üks tagurama hakkama ja seda ikka juhtub. Mõnikord tuleb julgelt üle kilomeetri tagurdada, sest tee on tõesti kitsas.
NZ: kusjuures ise videot vaadates ütleks ka nii, aga ise lenksus olles kuidagi ei tundu see sõit nii hull. Ilmselt on kogu mu tähelepanu suunatud parima ja kindlama sõidutrajektoori valmisele, mitte üle kuristiku ääre vaatamisele.
Jõudu ja edu! Tõesti-vaadates seda kiivri kaamera videot tekis küll vahepeal kõhe tunne ja on kohe hea meel siin Eestis kahel jalal (rattal) maapeal olla.Pole nagu kuhugi eriti kukkuda 😉 .Edu teile!