Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.
Kui kogu see sõjapolügoniatmosfäär ning hinge hiiliv rahutuse tunne välja arvata, siis on Srinagar lihtsalt oivaline. Ühest küljest pakub kompromissitut idülli linna idapiiri ääristav rahulik Dali järv, millelt selge ilmaga peegelduvad teisel pool kõrguvad mäed. Omanäoliseks muudab järve aga end sellele sisse seadnud suur nn paatmajade kogukond, millest osa teenib täna peaasjalikult turismi huve, kuid teine osa askeldab järvel ja selle soostunud saarekeste vahel asuvates kanalites paatidega oma igapäevatoimetusi, millele turistid saavad pilgu heita sõidul gondlisarnase paadi, shikaraga.
Kuid Srinagar ei ole ainult Dali järv, vaid see on linn, millel on pikk ja kirev ajalugu, mida on õnneks võimalik tänagi maitsta. Siin-seal seisavad läbisegi mitme sajandi vanused mošeed ning hindu templid, kuid erinevalt paljudest teistest ei ole need siin oma ajaloolisest kontekstist välja rebitud, vaid tänavad nende ümber meenutavad ikka veel vanu aegu.
Ning inimesed on ootamatult sõbralikud. Võib-olla on see araabiakeelne tervitus, “assalaam aleikum”, mis avab meile kõik uksed, sest suur osa siinsest elanikkonnast on moslemid. Või on asi lihtsalt selles, et on vähe välisturiste, kes kõrvaltänavatesse hulkuma satuvad, kuid igal pool kuhu me ka ei läheks, võetakse meid vastu laia naeratusega ja kutsutakse meid tuppa chai’d (teed) jooma.
Mööda vanalinna tuiates kõlas tänaval kohalike väitel Kašmiiri parima vokalisti laul:
[audio:Srinagari_vanalinn_parim_Kashmiiri_laulja.mp3]
Huvitaval kombel nägime Srinagari ümbruses lendamas hulgaliselt raisakulle – uhked linnud, ent samas jällegi kuidagi ähvardavad, justkui oleks määratud hoiatama millegi eest.
Heh, alt neljandal pildil on eriti muhe papi 🙂
Kuidas sealkandis keelega lood – ainult viipekeel või on mõtet üritada midagi sõnadega kah selgitada? Söögilaua kohta ootaks ka pilte-lugusid ikka. 😉
Tänud heliklipi eest – väga mõnus vaheldus raadiole mis taustaks undab.
Lõbusaid kilomeetreid,
Tago
Dali järve pildid on väga mõnusa fiilinguga.
Ma igakord mõtlen, kui hea mõte teil see heliklipp on – paned käima, vaatad pilte ja on natu-natukene tunne, nagu oleks ise kohapeal.
Aitäh seniste emotsioonide eest, ootan aina uusi 🙂
Väga mõnusad pildid taaskord. Järve panoraam on tõesti kaunis.
Niisama infoks hennamehe kohta ütlen, et hennaga heledamaks värvida ei saa, ainult punasemaks. Onu üritab oma halle juukseid/habet varjata lihtsalt 🙂 .
Eva,
hobijuuksur ja niisama juuksepede 😛
pagan, India muss on ikka hullult hea fiilunguga.
Margus räägi kuidas sul HF100nest video sisse tõmbamise ja cuttimise protsess välja näeb. Kas FC pressib lahti Pro res/intermediate ja siis pakid uuesti peale editimist kokku?!
suht vaevarikas protsess ja üldiselt olen avastanud et ega see avchd kvali ka väga hea pole.
Tago: Kui teha üldistusi, siis linnades on inimeste inglise keele oskus hea (ja isegi väga hea), kuid maapiirkondades nullilähedane. Siis pole tõesti muud, kui grimassid ja kehakeel. India puhul väärib muide äramärkimist see, et ei tea, kas koloniaalminevikust või millestki muust on inglise keel küllaltki levinud, ehkki veidi naljakal moel – näiteks miksitakse seda hindikeelse jutu sisse nii filmides kui reklaamides, igapäevavestlustest rääkimata. Teenindav personal (näiteks hotellis) alustab tihtipeale ka kohalikega vestlust fraasiga “Excuse me, sir”.
Kaspar: Lõigun enamasti iMovies. AVCHD formaat ise paha pole, lihtsalt sellest väiksest HF-seeria kaamerast palju kätte ei saa – ikkagi “sääsesuurune” sensor, mis lihtsalt müügijutuks kui “full HD” tembeldatud. Sama on praeguste seebikarp-digikaameratega, kus küll piksleid on pisikese sensori kohta (üli-)palju, aga erilist kasu neist pole – pooltoonide ja detailide info on ikkagi lahjavõitu. Soovitan alati salvestada täisvõimsusega (FXP) ja hiljem video väiksemaks teha – jääb teravam. Mina kasutan videokaamerat pea alati “Cine Mode” režiimis (v.a. suhteliselt pimedates oludes filmimisel, siis Cine Mode hästi ei tööta) 30P peal, mis salvestamisel keerab kontrasti alla ja suurendab dünaamilist ulatust. Samuti aitab see režiim minu arvates vähendada seda vastikut “odava digivideokaamera sündroomi” videopildis, mida enamus väiksed HD kaamerad tavaliselt oma automaatrežiimidega edastavad, andes pildile veidi vaoshoitumad värvid ja pooltoonid. Teisisõnu jääb toormaterjaliga nii rohkem mänguruumi ja saan hiljem videot töödeldes rohkem infot kätte.