Lesotho on väike riik, eriti Aafrika mõistes – pindalalt vaid umbes 30 000 ruutkilomeetrit, nii et ta risti-rästi läbi sõita või talle üks korralik ring peale teha pole just teab kui raske. See tähendab, kui ilm lubab.
Sildiarhiiv: söök ja jook
Saarerahvas
Kuigi Mosambiigi saarel on mitmeid kirikuid ja mosheesid, on selle rahvas traditsiooniliselt maausku. Kuid mitte see ei ole kõige silmatorkavam. Mis jääb silma, on see, kui palju on lapsi – umbes pool Mosambiigi rahvastikust on alaealine.
Malawi
Olgu öeldud, et mul olid Malawi suhtes kõrged ootused, ei tea isegi miks. Tihti viivad kõrged ootused pettumiseni, kuid mitte Malawi puhul. Avastasime eest lihvimata pärli.
Valge mees Aafrikas
Oleks võinud arvata – ja mis seal salata, eks ma tegelikult arvasin ka – et kui ilma peal teise eestlasega kokku sattuda, siis järgnevad nostalgiaminutid hapukapsa ja verivorsti teemal, või sajatused Savisaare suunal, kuid ei. Kodumaa on kusagil kaugel, kuid Aafrika on siinsamas ning väga isemoodi uurimisobjekt pealekauba.
Palmid -> männid
Zanzibar (I osa)
Kui me tsikli Dar es Salaami eestlaste juurde nukralt maha jätsime ning ise meid Zanzibarile viivale katamaraanile astusime, tervitas meeskond meid pretensioonika hüüdlausega “Welcome to Paradise!”. Tõtt-öelda olin juba ammu otsustanud, et pean Zanzibaril ära käima, ja nüüd oli see kauaaegne unistus tõeks saamas.
Kiire-kiire
Teadaanded Nairobberyst
Nairobit tuntakse ka Nairobbery nime all, sest igavesti kuritegelik linn pidavat olema – nii mõnigi rändur on siin bussiga sõites suuremast või väiksemast rahapatakast ilma jäänud, ja noh, kogu aeg juhtub midagi. Seepärast ei ole ka olnud erilist isu eriti ringi vaadata (ega ausalt öeldes siin neid vaatamisväärsusi eriti polegi), mis sest et ajaga midagi tarka teha pole.
Loe edasi Teadaanded Nairobberyst
Uskumatu (I osa)
Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.
Aus kaup
Imetlesime neid Põhja-Etioopia maastikke mis me imetlesime, midagi sellist, nagu meile pakkusid Simieni mäed, ei osanud me päris oodata. Kui aus olla, siis kui mitte Simienid, siis ehk polekski me ehk nii kaugele põhjasuunas vuranud, vaid oleksime piirdunud Lalibelaga ja sealt põrutanud edasi riigi keskosas asuvasse Addis Abebasse. Kuid miski sinna Simienidesse tõmbas, ja nii see küllaltki piinarikas teekond ette võetud sai.