Imetlesime neid Põhja-Etioopia maastikke mis me imetlesime, midagi sellist, nagu meile pakkusid Simieni mäed, ei osanud me päris oodata. Kui aus olla, siis kui mitte Simienid, siis ehk polekski me ehk nii kaugele põhjasuunas vuranud, vaid oleksime piirdunud Lalibelaga ja sealt põrutanud edasi riigi keskosas asuvasse Addis Abebasse. Kuid miski sinna Simienidesse tõmbas, ja nii see küllaltki piinarikas teekond ette võetud sai.

Aksumini polnud tegelikult viga, kuid sealt edasi läks tõeline põrgurada, kus niigi treppi sõidetud ja auklikule teele lisasid vürtsi pirakad kivid, tolm ja liiv. Mõtlesime, et need Simienid peavad olema ikka midagi väga erilist, et seda piina õigustada. Lisaks oli ilm pilves ning maastikud mornilt kahvatud.

See, mis tasapisi eemalt paistma hakkas, tõstis muidugi moraali.

… ikka midagi vähe teistsugust kui siiani näinud oleme, kaugelt ja läbi udu kannataks ehk võrdlust isegi Monument Valley’ga USA-s.

Nagu Etioopias kombeks, kooriti rahvusparki sissepääsemise eest kümme nahka, kuid me ei olnud ju nii kaugele tulnud selleks, et Simieni mägesid lähemalt nägemata minema sõita. Tasusime kohustuslikud päeva-, sõiduki-, telkimis- ja skauditasud ning läksime. Kohustuslikku skauti, kes pidanuks meid kaitsma metsloomade ning “ebaausate kohalike” eest, polnud meil muidugi kusagile panna, nii et mõningaste läbirääkimiste tulemusena lasti meid väravast läbi ka temata

Nagu see ikka kipub olema, oli päike kohe-kohe loojumas, nii et pidime otsima kohta telgi ülespanemiseks. Loojanguvärvides maastik – eriti see, millele avanes salapäraselt hägune vaade Simienide 3000 meetri kõrguselt platoolt – pani ahhetama. Ja külm oli ka, kohe väga külm.

Rättidesse mähitud kohalikud (ilmselgelt ei olnud tegemist “ebaausa” sordiga, sest ilma pikema sissejuhatuse ja keerutamiseta läks jutt rahale – ikka seesama “money-money” ja “gimme-gimme”, mis meid alati saadab, kus iganes me ka seisma ei jääks) uudistasid meid seda suurema huviga, et me olime üksi, ilma skaudita. Bussi- või neliveoga reisijad on ilmselt tavapärasem nähtus.

Igaks juhuks panime telgi püsti tarastatud telkimisalale, ehkki teoorias on telkimine lubatud kõikjal.

Järgmisel päeval vurasime veel ringi, imetlesime jätkuvalt kaunist vaadet kortsulisele ja lõhenenud maastikule kusagil kaugel allpool. Väärt kraam!

Teel Simienidest edasi, Etioopia Rivieraks kutsutavasse Bahir Dari, tegime mõned klõpsud kohalikel turgudel. Siin, Aafrikas, ei ole turud sellised nagu Aasias, kus kraam ilusti välja pandud, vaid iga müüja lööb oma “leti” lahti just seal kus talle meeldib, ja nii on siinsed turud parajalt kaootiline vaatepilt – kes müüb oma kümmet kartulimugulat, kes kotität teravilja, kes rohkel hulgal punutud korve, jne. Sekka mõned segadusse aetud kitsed ja eeslid ja vali kauplemine.

Turg Debarkis:

Turg Bahir Daris:

Bahir Dar asub Etioopia suurima järve, Tana kaldal, mis meile erilist muljet ei jätnud. Järve kallastel ja saartel asub mitmeid vanu kloostreid, mis on Bahir Dari põhiliseks tõmbenumbriks, kuid otsustasime need vahele jätta ja mõned päevad lihtsalt puhata. Huvitav on see, et kuigi Bahir Dar asub merepinnast küllaltki kõrgel, on seal palju troopilise välimusega taimi, nii et linn lõhnab nagu lillepood ning hotelli aias kasvavad kohvipõõsad.

Kolmanda advendi puhul (või oli põhjuseks mõni muu usupüha) liikus linnas rongkäik – lauldi ja taoti trummi:

[audio:Bahir_Dar_kristlased.mp3|titles=Kristlaste rongkäik möödumas Bahir Daris]

Kuid kui religioosne müra sumbus, pandi jälle kohalikud popmeloodiad valjemaks. Etioopia muusika on üpriski huvitava rütmikaga – midagi sellist, mida kusagil varem kuulnud pole, ning koos omapäraste meloodiatega täitsa maitsekas.

[audio:Etioopia_tunnusrytm.mp3|titles=Etioopia üks tunnusrütme ja käike – sarnast kuuleb praktiliselt igas pop-loos]

Bahir Dar osutus järjekordseks hea kohaks, kus mekkida kohalikke roogasid, ja nii me tegimegi.

Tuleb välja, et Etioopias süüakse ka putru. Ei teagi täpselt, millest see “puder” on valmistatud, kuid maitseb nagu odrakört ning konsistentsilt nagu väga paks mannapuder. Nimeks genfo ning serveeritakse berbere ja võiga. Jällegi on tegemist väga toitva hommikusöögiga – mina üle poole sellest ära süüa ei jaksanud.

Üsna popp tundub kohalike seas olevat ka fir-fir ehk tükkideks rebitud ning mingitsorti kastmega immutatud injera. Maitseb nagu injera ikka, aga süüa on seda hulga keerulisem, kuna kohati on see üsna plögane ning kipub näppude vahel minema libisema. Ei ole veel sellist meisterlikkust saavutanud nagu kohalikud…

Ja peaaegu et delikatessi staatust omav kitfo ehk injera pooltoore hakklihaga. Mõni ütleks, et täielik perverssus, kuid ma ei tea, mulle meeldib.

Loomulikult käib kohalike roogade juurde jääkülm õlu – siin Etioopias on kohalikke õllemarke päris mitu ja nii me siis proovime erinevaid. Kui hind on täpselt sama, mis karastusjookidel, siis võib neid ju manustada. Isegi mina, kes ma muidu õlut ainult saunas või suure januga joon, olen hakanud õlut toidu kõrvale võtma. Oh, elu!