Kristluse tulek on Etioopia ajaloos kindlasti oluliseks teetähiseks, mille mõju võime näha ja tunda tänaseni, kuid suuri tegusid tehti siin juba üksjagu varem. 400 aastat enne Kristust pandi siin alus paganlikule Aksumi kuningriigile, mille kõrgaeg jääb 3.-6. sajandisse. Üheks võimsamaks iidse maailma kuningriigiks peetav Aksum ulatus tollal Sudaani ning hõlmas suurt osa Lõuna-Araabiast. Käisime kaemas, kuidas elab selle pealinn, Aksum, täna.

Lalibelast Aksumisse sõites tegime peatuse ülikoolilinn Mekeles, mis oma 200 000 elanikuga peaks andma välja juba üsna korraliku linna mõõdu (sama nagu Tartu, eksole), kuid ees ootas meid tolmuste tänavatega provintsilinn. Veel on muidugi vara öelda, aga seninähtu põhjal võib arvata, et ega need Aafika linnad meid tsiviliseeritusega rabama ei saa, ükskõik kui suured nad ka ei ole – ikka voorivad sõiduteel hobuveokid ning tänavaid ääristavad improviseeritud müügiputkad. Aga kui see ei ole eksootika, mida me otsima oleme tulnud, siis mis see on?

Pühapäevahommikul juba ammu enne päikesetõusu äratas meid ootamatult linna mitmest kirikust kostev laul – ilmselt on kirikuisad siin, kus kõrvuti eksisteerivad nii kristlus kui islam, mulladelt shnitti võtnud ning tuletavad oma koguduseliikmetele juba varakult meelde, et pühapäev on kirikuskäimise päev.

[audio:Mekele_pyhap2ev_kirikust.mp3|titles=Pühapäevane religioossne laul kiriku ruuporitest varahommikul]

Mekelest edasi Aksumi poole sõites põikasime väiksemale teele, lootes trehvata veel mõnd kivisse raiutud kirikut, kuid ei tuhkagi. Etioopias näib turism olevat üles ehitatud nii, et see suurendaks kohalike tööhõivet – mitmesse kohta saab minna ainult siis, kui sul on kaasas giid, sest teeviitasid pole ja omal käel orienteerudes võib lihtsalt rappa minna. Ehk siis seal, kus lootsime vingeid kirikuid näha, ei olnud pealtnäha midagi peale toredate vaadete. Kuid noh, kui vaadata asja positiivse külje pealt (ja ignoreerida täiesti asjaolu, et tee on kohati ikka täiesti kohutavas korras), siis Põhja-Etioopia maastikud on täitsa atraktiivsed ning piisavalt vahelduvad, et ei ole ka päris niisama tühja see uhamine.

Aksum, kuningriigi pealinn, on tänapäeva mõistes üks suur küla. Kohustuslikus korras käisime vaatamas kuningriigi kõrgajal püstitatud, külalltki kosmilise auraga “mälestustahvleid”, mis seisavad tolleagsete ülikute hauakambrite kohal. Kuni 33 meetri kõrgused kivist tahvlid on oluliseks infoallikaks ajaloolastele toonaste paganlike uskumuste ja kommete kohta, kuid nad tähelepanuväärsed juba sellegi poolest, et need on monoliitsed, ehk tahutud ühest ainsast kiviplokist, mis näiteks 360-tonnise Suure Tahvli puhul paneb küll mõtlema, kuidas need kohale toodi ning püsti pandi. Kes ütleb, et neid aitasid püstitada taevased jõud, kes ütleb, et hoopis elevandid. Sedasama Suurt Tahvlit, muide, ei saadudki püsti, vaid see kukkus püstitamisel pikali ja mitmeks tükiks, mida siis tõlgendati kui kõrgemate jõudude märki sellest, et on aeg vastu võtta kristlus. Pole välistatud, et tegemist oli sabotaazhiga.

Igal juhul, intriigide ja salasepitsuste kiuste, on tegemist eriliste monumentidega, mis inimestel on õnnestunud luua.

Aksumi muidu sõbralikule atmosfäärile andsid juurde kohalikud rütmid ja meloodiad, ning loomulikult ka kohalik kõhutäide.

[audio:Etioopia_t2navalt.mp3|titles=Etioopia rahvamuusika tänaval kõlamas]

Ühes nimeta restoranis hommikusööki tellides valisime menüüst midagi suvalist – ei oska neil amhaarikeelsetel roogadel eriti vahet teha – võtsime roa nimega fata. Ettekandja tõi lauale kausi saiadega ning kukkus saiu väikesteks tükkideks murdma. Imestasime ja muhelesime omaette, et mis roa me küll tellinud oleme. Kui kogu sai oli ära pudistatud, kadus ettekandja kausiga tagaruumi. Viie minuti pärast oli tagasi – kausi sisu oli selline:

Saiatükid olid segi vürtsika tomatikastmega, lisaks oli pandud tükeldatud praemuna ning maitsestamata jogurtit. Toitev ja hea. Peab vist teinegikord menüüst tundmatuid nimetusi proovima.