Swartbergi kuru ületatud, algas Suur Karoo, ja tõepoolest, see on Karoo suure algustähega. Avar, lai, tühi, üksildane, võimas… Ei ühtegi inimest, ei ühtegi autot. Vaid mõni harv lambakasvatustalu siin-seal horisondile kerkimas ning uhkelt, aga väsinult krigisev tiivikuga veepump laisalt ringe tegemas. Siin võiks mõnda aega lausa elada, et lasta mõtetel settida, selgineda ning et hing rahuneks.
Kaplinnas me väga palju aega ei veetnud – nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Mitte, et tal otseselt midagi häda oleks olnud, kuid erilisi emotsioone, nagu neid võiks niivõrd legendaarse staatusega linnalt oodata, me eest ei leidnud. Aafrika kui sellise mõistes muidugi väga viks ja viisakas linn – aja või mõne Vana Maailma metropoliga segi – kuid see “miski” jäi nägemata, kuulmata, kogemata.
Olgu öeldud, et mul olid Malawi suhtes kõrged ootused, ei tea isegi miks. Tihti viivad kõrged ootused pettumiseni, kuid mitte Malawi puhul. Avastasime eest lihvimata pärli.
Nairobit tuntakse ka Nairobbery nime all, sest igavesti kuritegelik linn pidavat olema – nii mõnigi rändur on siin bussiga sõites suuremast või väiksemast rahapatakast ilma jäänud, ja noh, kogu aeg juhtub midagi. Seepärast ei ole ka olnud erilist isu eriti ringi vaadata (ega ausalt öeldes siin neid vaatamisväärsusi eriti polegi), mis sest et ajaga midagi tarka teha pole.
Loe edasi Teadaanded Nairobberyst
Imelik mõelda, et oleme Nairobis olnud juba kuu aega. Nii kui ühel varahommikul siia overlanderite kämpingusse saabusime, pole me liikuma pääsenud. Tõsi küll, on olemas hulga viletsamaid kohti, kus tehniliste tõrgete tekitatud aega parajaks teha – siin on lausa tasuta wifi (kui on elekter), puhtad dushiruumid (mis sest, et neid on nii vähe ja rahvast nii palju, et hommikuti tuleb seista sabas) ning köögi kasutamise võimalus (pliit, külmkapp ning potid-pannid). Kuid ammu on käes aeg, kus piiramatu internet ei too enam sädet silmisse, kus kõikvõimalik pesu on korduvalt pestud ning kus võimalus hommikusöögiks mune peekoniga praadida ja kõrvale musta leiba(!) haugata tundub absoluutselt ebahuvitav. Oleks nagu aeg edasi liikuda, aga…
Kuna meie varasemad kogemused kohalike “amordispetsialistidega” ei ole olnud just roosilised (isegi kui tegemist on olnud väidetavalt parimate tegijatega Argentinas või valmistaja ametlike esindajatega Colombias), otsustasime seekord minna kindla peale välja ning saata amordi ülevaatamiseks ning putitamiseks valmistajale. Niipalju oleme tänaseks targemad, et asja usaldamine asjatundjate kätte on lõppkokkuvõttes odavam kui käkerdatud amordiga kuskil jälle tee peale jäämine.
Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.
Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.
Õigupoolest koosneks maailma üks vanimaid linnu, Jeemeni pealinn Sana’a justkui piparkoogimajadest – sedavõrd omalaadne on selle arhitektuur. Jeemenlased juba oskavad!
