Depressioonist depressiooni
Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.
Olime sunnitud Djiboutisse pikemaks ajaks jääma, kuna ei Etioopia saatkond Jeemenis ega Djiboutis (ega kuulduste kohaselt üheski teises riigis) ei väljasta viisat, kui sul puudub vastavas riigis elamisluba – ehk siis pole muud varianti, kui taotleda viisat oma elukohariigis või sellele lähimas riigis, milles on olemas Etioopia saatkond. Meie puhul on selleks Rootsi. Niisiis kraapisime mis me kraapisime eri uste taga, pidime lõpuks oma passid siiski Rootsi saatma ning ootama. Ja ootama pidime pikalt, sest ilmnes, et DHL ei ole nii suur logistikaekspert kui ta väidab end olevat. Nimelt kulus DHL-il Rootsis viis päeva (!), et valmis viisadega passidele Etioopa saatkonda järgi minna ning nad tagasi meie poole teele panna. Ilmselt kui me poleks ise teinud mitmeid kõnesid Rootsi DHL-i ning jooksnud iga päev Djibouti DHL-i kontori vahet, et neid kuidagi omavahel suhtlema saada, ootaksime oma passe tänaseni. Djibouti DHL süüdistab muidugi rootslasi ning Rooti DHL süüdistab djiboutilasi ning keegi korralageduse eest vastutust võtta ei taha. Teeme siis sellest lihtsalt omad järeldused ning viime oma raha järgmine kord kuhugi mujale. Ei ole see ju esimene kord, kui DHL meid niimoodi alt veab. Proovigu ise viis päeva Djibouti Citys niisama lakke vahtida, makstes selle eest odavaimas hotellis 500 krooni/öö, ning iga jumala päev kulude kokkuhoiu mõttes sealsamas hotellitoa põrandal priimusega riisi ja läätsesid keetes!
Parajalt depressiivseks kujunes see Djiboutis viibimine, nagu isegi aru saate, nii et kui passid lõpuks käes, ei mõelnud me kaua, vaid asusime Etioopia poole teele.
Djibouti, muide, on pindalalt väga väike riik, umbes pool Eestist, nii et pole ime, et seal eriti vaatamisväärsusi pole. Selle kõige tuntuma, Assali soolajärve, mahutasime ilma vaevata oma kava sisse ning ei pidanud pettuma. Ehkki kaugeltki mitte nii sürreaalne kui Uyuni soolajärv Boliivias, on see Aafrika mandri madalaim koht, 150 meetrit merepinnast allpool asuv järv siiski justkui fantaasiamaailmast, türkiisssinine vesi loksumas vastu soolakristallidest valget randa.
Tegelikult ei olnud see ainult Assali järv, mis tekitas positiivse lõppakordi – Djibouti Cityst juba vaid veidi eemal oli loodus päris lahe ja ausalt öeldes täitsa üllatas – oli nii avaraid maastikke kui kanjoneid, millest reisijuhid suurt ei pajata. Ka nägime pisut kummalisi taimi, ning isegi tervet karja ahve, nii et lõpp hea, kõik hea.
Piiriületus oli meis juba mõnda aega ärevust tekitanud, kuna reisifoorumitest olime lugenud, et Etioopia on hakanud nõudma lisaks Carnetile veel mingit paberit, mida meil loomulikult polnud ning mida eestlastel ei olegi võimalik üldse saada, kuna meil puudub Etioopias oma saatkond. Mitmed matkasellid olid enne meid selle paberi puudumisel piirile toppama jäänud, nii et pabistasime korralikult. Tuli välja, et asjata – keegi paberit ei küsinud. Võib-olla on Etioopia-Djibouti piir välisturismi mõistes niivõrd tähtsusetu, et tolliametnikke on lihtsalt unustatud informeerida sellisest nõudest. Või on see nõue teatud piiripunkti ametnike poolt lihtsalt välja mõeldud, et teadmatuses väljamaalstelt mõned dollarid oma taskusse libistada. Sest kui paberit pole, saab sellest nõudest krabiseva abil ju ümber minna, Aafrikas kindlasti.
40. riik meie teekonnal, Etioopia tervitas meid rõõmsates värvitoonides, ning vaatamata sellele, et meid saatsid igal pool hüüded “You! You! Money! Money!”, tundsime end nagu omas elemendis. Hea on teel olla!
Etioopia kirdeosa, tuntud kui Danakili depressioon (eesti keeles oleks ehk õigem öelda “lohk” vms, ei tea neid geoloogia termineid) on üsna eriskummaline piirkond, olles koduks üsnagi ebasõbralikele Afari hõimudele, väävlilõhnastele soolajärvedele ning tõepoolest – isegi hõõguvatele laavajärvedele. Mõistagi on seal väga palav – väidetavalt asub seal kõige kuumem paik maamunal, nii et kokkuvõttes väga ahvatlev sihtkoht. Häda on selles, et huvitavamatesse kohtadesse ei vii ühtegi teed ega rada, vaid tuleb minna koos relvastatud giidiga – nojah, lisaks asub see piirkond ka veel Eritrea piiri ääres, mis on hetkel veidi ebastabiilne. Ühesõnaga mitte päris see, mida ühel tsiklil hästi teha annaks.
Kuid himu oli suur, nii et selleks, et suu veidigi magusaks (õigem oleks vist öelda, et soolaseks) saaks, otsustasime siiski oma õnne proovida ning sõita tsikliga nii kaugele kui annab – kuni rada otsa saab, või kuni mõni tõkkepuu ette tuleb.
Jõudsime nii kaugele kui seda on Afrera soolajärv. Siis muutus tee rajaks, mis üsna varsti liiva sisse ära hajus, nii et otsustasime, et ei hakka edasisõitmisega riskima, sest palavuses tsiklit liivast, eriti veel kellegi relva ähvardusel välja kangutada ei oleks eriti tore. Sellele vaatamata oli see mõnus sõit läbi mägede ning laavaväljade. Ehk siis sugugi mitte nii depressiivne kui nimest arvata võiks.
detsember 2nd, 2010 kell 6:18 p.l.
Sarnased pildid värviküllasest kraatrist ja soolajärvest tekitasid mulle seose piltidega, mis olen näinud Iisraelis (Makhtesh Ramoni kraater ning Surnumeri).
Mõnusat reisi jätku, mõelge ikka positiivselt ning pidage vastu!
detsember 2nd, 2010 kell 11:44 p.l.
Te näete nende maastike keskel välja umbes-täpselt nagu kosmonaudid maavälist elu otsimas.
detsember 3rd, 2010 kell 3:39 p.l.
I can read your language only just using “google translate”. It is always interesting to read your experiences from “the trip” and see photos. I like it very much and still looking forward to news.
I wish you good luck in Africa and spend good time there.
I am from Slovakia, if you will travel there sometime, just give me notice, you are welcome.
detsember 4th, 2010 kell 12:40 e.l.
eino google tõlkega võib te blogi ikka päris hea huumor olla 😀
olge tublid!
detsember 4th, 2010 kell 12:41 e.l.
sry,”blogi” vist polnud kõige tabavam 🙁
detsember 5th, 2010 kell 5:49 p.l.
Tore, et te ikka Aafrikasse ka sisse pöörasite.
Endiselt kadestan Teid kahte seal. Selle kõrval euroopa reis tundub nagu pühapäevane jalutuskäik ja seda see tegelikult ongi.
Tahaks ka maailma vallutada. Küll jõuan.
Olen koguaeg mõelnud, et kuidas teil tervis ka vastu peab? Vahel kallale tulev kõhulahtisus on muidugi paratamatus millest ei saa eriti ümber kuidagi. Aga kuidas on igasugu liigesed/luud jne? Kas tuul teeb näiteks kaelale liiga? Kuidas on lahendatud palavas varustuse kandmine? Piltidel on teil pidevalt joped seljas ja sõidate vist suurema osa aega. Mina isiklikult ei suuda üle 25kraadi jope ja pükstega üle 10 minuti kohapeal olla. Kas pidev liikumine või riided maha. Kui liiga kaua paigal olen siis pärast higine ja paari kilomeetriga saab mõnusa kurgukülmetuse :S . Te kannate muidugi korralikku varustust võrreldes minuga. Kirjutage sellest natuke kui mahti on.
Olge tugevad ja head reisi jätku teile. Kui millestki puudus kipub tulema siis kirjutage julgelt ja mõtleme miskit jõudumööda välja.
Raido
detsember 6th, 2010 kell 6:18 p.l.
Palju see kõige kuumem paik siis oli? 55 kraadiga rallisite ringi?
detsember 7th, 2010 kell 7:27 p.l.
davidsonharald: eks hakkab ihule kõik mootorrattaga sõites – külm ja kuum, kuid ei liigeste ega luudega pole (sülitame kolm korda üle õla) siiani probleeme olnud. Eks rohkem teeks liiga ilmselt külm, kuid me oleme suuremas osas (vähemalt viimasel ajal) liikunud väga soojas kliimas. Varustuse valisimegi vastavalt: heledates värvides ja ülihästi hingavad BMW Rallye 2 (minul) ja Savannah 2 (Kariinal). Eestis näiteks ainult nendega polekski väga hea sõita hooaja keskmist olu arvestades – liiga jahedad on, isegi kui GoreTEX sisud sees – pikka sõitu (nii üle 200 km) alla +10C ilmaga annab külm juba tunda – samas on nad ühed parimad tingimustes üle +25C, kus me enamasti sõidamegi – kerged, seljas sellised õhulised ja hingavad, mida enamuse Eestis müüdava süsimusta motovarustuse kohta öelda ei saa. Kuigi jah, üle +30C ning suure õhuniiskusega kohtades on varustuses ikka ebamugav, kuid parem karta, kui kahetseda.
Külma ilma jaoks on mõlemal Gerbing soojendustega täismõõdus jakid (s.t. mitte vestid) koos regulaatoriga – see on nagu Jumala kingitus külma ilmaga sõites. Eriti ekstreemsetes jahedates, külmades või niisketes oludes tõmbame veel vihmajakid kõigele peale (soojendusega jakk+goretex+sõiduvarustus+vihmakile), isegi kui vihma ei saja. Viimati oli neid meetmeid kasutada vaja Patagoonias ja Alaskal, nii et rohkem on nad ballastiks olnud.
Mõlemal veekindlad Cloveri kindad, mis suhteliselt laia temperatuuritaluvusega ja mul veel eraldi paar n.ö. motokrossi kindaid kuuma ilma sõitudeks.
Tanel: Me päris kõige kuumemasse kohta ei jõudnud, nii et maksimaalseks temperatuuriks mõõtsime kõigest +38C, oleme hullematki kogenud 🙂 . Kõige kuumemas kohas pidavat aasta keskmiseks olema +34,4C – elada seal ei tahaks.