Tagantjärele sai kokku lõigatud lühike video sõidust Dalton Highway’l, Alaskal, ning jõudmisest Deadhorse’i, Põhja-Ameerika põhjapoolseimasse punkti, kuhu veel oma sõidukiga lastakse:
Tsikli saatmine ookeanile
Nüüd tagantjärele veidi ka tsikli ettevalmistustest pikaks sõiduks üle Vaikse ookeani. Nagu varasemalt sai juba kirjutatud, veetsime suurema osa Vancouveris oldud ajast, organiseerides tsikli transporti Vancouverist Sydney’sse. Eks tegelikult algas organiseerimistöö juba oma kuu aega varem, kui hakkasime erinevaid transpordifirmasid hinnapäringutega pommitama. Lõppkokkuvõttes ei saanud aga määravaks mitte niiväga hind (sest raha küsivad nad kõik enam-vähem ühepalju), vaid hoopis aeg – otsustasime selle kasuks, kes lubas tsikli üle ookeani saata kolme nädalaga (mõni pakkus lausa kuut nädalat). Loe edasi Tsikli saatmine ookeanile
Mõeldud-tehtud vol.2
Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.
Mõeldud-tehtud
Mõnikord käivad asjad kole kiiresti. Kui veel nädal aega tagasi oli veel küllaltki ebaselge, mis saama hakkab, st kuidas meie tsikkel Austraaliasse saab, ning millal me Põhja-Ameerikast üldse stardime, siis viimased päevad oleme tegelenud otsustamise ja organiseerimisega. Tulemuseks on see, et tsikkel on transpordifirmale üle antud ning meil on lennukipiletid ostetud. Meie taaskohtumine leiab ennustuste kohaselt aset septembri esimeses pooles Sydneys. Seni teeme “aega parajaks” Eestis.
Üheks põhjuseks, miks otsustasime vahepeal Eestisse tulla, on see, et tsikli transport üle ookeani võtab kaua aega (tsikli üleandmisest selle kohalejõudmiseni umbes neli nädalat). Sestap oli meil valida, kas redutame seni küllaltki kallis Sydneys, või lendame vahepeal Eestisse ning sealt hiljem Austraaliasse, et tsikliga jälle kokku saada. Kaalusime ka varianti tsiklit oodates Austraalias tööd leida, kuid sellele ei saa väga kindel olla, kuna ka seal on majanduslangus oma töö teinud ning tööturu kokku kuivatanud.
See ei ole buss!
Mälestus mõne nädala tagusest ajast: sõidame mööda Kanadat läbivat teed nr 1, ja kaugusest paistab, justkui meile sõidaks vastu buss. Võiks ju küsida, et mis on selles siis nii kummalist, et teel sõidab buss. Kuid USA-s, ja ka Kanadas, on bussid suurte linnade välistel teedel väga harv nähtus, sest kogu USA-s veedetud aja jooksul (ja seda oli kuu aega, kusjuures sõitsime ikka tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid) panin mina maanteel tähele ainult üht bussi. Linnades ühistransport veel kuidagi toimib, ent ühest linnast teise saamiseks peab siin üldjuhul omama isiklikku sõiduvahendit.
Kenai poolsaarest ja Lõuna-Alaskast
Maailma lõpus käidud, veetsime veel paar päeva kohaliku mehe, Ramey juures. Huvitav on see, kuidas kõik motomehed ja -naised, kelle juures oma Põhja-Ameerika rännakul oleme peatunud, on olnud väga positiivsed inimesed, kellel kõigil rääkida oma huvitav lugu. Ramey, näiteks, elab metsas, pooleliolevas majas, mida ta ise oma jõudude ja teadmiste abil ehitada ja viimistleda püüab. Töökohta tal pole, ent see-eest on tal palju huvitavaid kogemusi. Näiteks tegeles ta veel mõnda aega tagasi sponsorite otsimisega projektile Goliath Expedition, kus üks mees kõnnib ümber maakera.
Teekond maailma lõppu
Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.
Alaska Highway
Alaska Highway‘ks ehk Alaska maanteeks nimetatakse 2237 kilomeetri pikkust teelõiku Dawson Creek’ist Kanadas Delta Junctioni Alaskal, USA-s. Teele jäävas Watson Lake nimelise asula ääremail asub kummaline nähtus – siltide mets. Esimene silt paigaldati 1942. aastal, 1990. aastal ületas siltide arv aga juba 10 000 piiri. Silte on igasuguseid – alustades numbrimärkidest, lõpetades muidu kummaliste siltidega, ja neid on maailma igast otsast.
Lääneosas mõnusam
Calgaryst, kunagisest olümpialinnast, viib tee läbi Kaljumägede loodesse, tinglikult öeldes Alaskale.
Pikk tee
Pärast Montréalist lahkumist oleme muudkui uhanud Alaska suunas, idast tagasi lääne poole, stabiilselt umbes 500 kilomeetrit päevas. Võiks küsida, et millest selline kiirustamine ning kas vahepeal midagi põnevat näha polegi?