Meie esimeseks peatuseks Kanadas sai Montréal, Kanada üks suurimaid linnasid. Plaani (niipalju kui me üldse mingeid konkreetseid plaane teeme) sai see võetud veel siis, kui asusime veel Milwaukee lähistel, kuhu oli postiga saabunud meie tellitud Lonely Planet Canada. Varsti, kui olime jõudnud oma uue reisijuhiga esmakordselt tutvuda, saime teada, et Montréalis toimub igal aastal juuli alguses rahvusvaheline džässifestival, kuhu kohe tekkis isu ka minna, sest elavast muusikast olime jõudnud juba mõnda aega tagasi puudust tundma hakata.
Kombineerisin Davidi (meie võõrustaja Manhattanil) kiivrikaamera ja meie enda videokaameraga tehtud lõike, et anda väike ettekujutus meie endi ja muu elu liikumisest Manhattanil:
Üheks põhjuseks, miks nii kauaks New Yorki pidama jäime, olid sealsed inimesed. Nagu paljud ülalolevast pildist aru saavad, käib tsikliteema juurde kohustuslikus korras õlu, aga mitte sellepärast ei pannud ma seda pilti esimeseks. Tähelepanelikumad panevad ilmselt tähele, et pildil on õllepudelid-purgid koos jääga pistetud tsikli alumiiniumkohvrisse. Aga ühesõnaga natuke ka motofoorumi Adventure Rider NYC-meeskonnast…
Mida kauem siin oleme, seda rohkem mulle siin meeldib. New York on lihtsalt nii värviküllane ja nii varieeruv, et siin saab ilma pikema jututagi aru, mida peetakse silmas, kui öeldakse “palju võimalusi”. Tahad värskelt valmistatud pastat – lähed Little Italy linnaossa, tahad midagi aasiapärast, sead sammud China Town’i. Sellest ei maksa üldse rääkidagi, et pidevalt on midagi toimumas – kontserdid, näitused, improviseeritud üritused… See võib tunduda väga enesestmõistetav, kuid ise sain muidu abstraktsena tundunud võimalusterohkusest kui sellisest tõeliselt aru alles siin. Loe edasi →
Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.
USA keskosa ei ole põnevate maastike poolest just õnnistatud, nii et peamiseks atraktsiooniks on siin linnad. Mõned päevad tagasi viis tee meid Detroiti. Kuuldavasti ei ole palju inimesi, kes sellesse USA “mõrvapealinnaks” ristitud linna ihkaks minna. Praeguse majanduslanguse kontekstis on USA autotootmismeka kuidagi eriti nukker – kes siis ikka traditsiooniliselt suure kütusekuluga USA sõidukit osta tahab, kui Euroopa ja Jaapan/Korea palju säästlikumaid alternatiive toodavad.
Ehkki paljude jaoks on Detroidis tõmbenumbriks Fordi ja Chrysleri ja muud sarnased muuseumid, läksime meie sinna hoopis teisel põhjusel – Detroidil on mängida oluline roll muusika ajaloos, ning seda peetakse techno sünnilinnaks. Meie eesmärgiks oligi näha seda keskkonda, mis muusikuid inspireeris. Loe edasi →
Oleme mõneks päevaks mu endise ingliskeeleõpetaja Jeannie juurde peatuma jäänud, kellel ilus majake maakohas, Milwaukee lähistel (USA-s on sõnal “lähistel” muidugi hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis – Milwaukee on siit 43 miili ehk pea 70 kilomeetri kaugusel), Michigani järve ääres. Nüüd on olnud aega “pisiasjadele” tähelepanu pöörata.
Veetsime Colombias terve kuu, ja ometi ei saanud miskipärast mahti sellest intrigeerivast riigist pikemalt kirjutada. Hiljem, kui olime sealt juba lahkunud, olime jällegi niivõrd ametis uute maade avastamisega, et… Aga parem hilja, kui mitte kunagi! Siin mõned muljed.
Mõned päevad tagasi viis tee meid läbi Rocky Mountainsi nime all tuntud piirkonna. Eks igasugu mägesid oleme tänaseks näinud küll ja küll, nii et mingeid erilisi erutusvärinaid sellega seoses eelnevalt ei tekkinud. Seda suurem oli meie üllatus kohale jõudes.
Põikasime sisse Monument Valley‘sse, mis on tuntud selle poolest, et seal kõrguvad keset platood kõrged, järskude külgedega liivakivikünkad, meenutades oma väljanägemiselt ausambaid.
