Veetsime Colombias terve kuu, ja ometi ei saanud miskipärast mahti sellest intrigeerivast riigist pikemalt kirjutada. Hiljem, kui olime sealt juba lahkunud, olime jällegi niivõrd ametis uute maade avastamisega, et… Aga parem hilja, kui mitte kunagi! Siin mõned muljed.

Mida teadsime meie eelnevalt Colombiast? Märksõnadeks võiks olla uimastid, džungel, guerillad, Shakira, kohv. Paljude jaoks sellega pilt Colombiast piirdubki. Kohapeal olles on kõige eelnimetatu kohaolu selgesti tuntav.

Siin-seal on üleval pildid tagaotsitavatest, suuremaid sildu valvavad automaatidega relvastatud sõjaväelased – kohati parajalt kõhedusttekitav pilt. Mööda küllaltki siledat asfaltteed mägede vahel vurades vaatan mäekülgedele laotunud vihmametsa, ja tahes-tahtmata sigineb pähe mõte – kas kusagil seal üleval, roheliste puuvõrade taga võiks end varjata mõni kuritegelik rühmitus?

Selliste piltide ja emotsioonide taustal on veider näha, kuidas nii mõneski mõttes tundub Colombia olevat rohkemgi arenenud kui näiteks Eesti. Võiks ju arvata, et on sõda ja džungel ja vaesus, aga mitte ainult! Kaubanduskeskused on suuremad ja uhkemad kui meil, ainult et kõik keskuse maa-alusesse parklasse sõitvad autod läbivad pommikontrolli – ametis on mitu pommikoera. Ja see ei ole sugugi midagi erakordset, vaid pommikoeri nägime Colombias ikka piisavalt. Ju neid pomme seal ikka plahvatab!

Bogotá liikluskorraldust (liiklust ennast muidugi mitte, sest see on pöörane ja vastab täiesti meie kogemusele, et mida enam põhja poole Lõuna-Ameerikas liikuda, seda vähem liiklejad ohutusest ja teineteisest lugu peavad) aga täiesti eeskujuks tuua. Loodud on linna läbiv bussisüsteem – Transmilenio – mis toimib põhimõtteliselt nagu metroo. Bussidele on reserveeritud eraldi sõidurada – ja mitte ainult reserveeritud, vaid ka piiratud, nii et seal tõepoolest saavad sõita ainult bussid (OK, vahetevahel eksib sinna mõni teine sõiduk, aga see on pigem erand), sealjuures päris kiiresti, sõltumata üleüldisest liiklusvoost ja ummikutest. Ühelt bussilt teisele istudes ei pea ostma uut piletit – kui oled oma pileti kord bussipeatusesse sisenedes loovutanud, võid bussidega nii kaua ringi sõita kui lõpuks mõnes bussipeatuses päriselt väljud.

Lisaks veel see, et teatud nädalapäevadel on lubatud linnas sõita ainult teatud numbrimärkidega sõidukitel – muidu võiks seal ikka paras palagan olla! Nii mõnigi suurlinn võiks sama süsteemi rakendada – ehk motiveeriks see inimesi sõidukeid ühiselt kasutama, mitte ainukesena autos sõitma, vähendades seega ka heitgaaside kogust.

Kui tulla igapäevasemate teemade juurde, siis räägiks ehk paar sõna ka toidust. Meile avaldas väga muljet kohalike puuviljade valik. Paljude puhul on loomulikult nii, et esimese pauguga ei oskagi öelda, kust otsast seda sööma peaks hakkama. Illustratsiooniks mõned pildid:

Mõnusa maitsega on guanabana, mis on libeda konsistentsiga ja mida on küllaltki tülikas süüa, sest selles on palju seemneid. Kuna ta on päris suur, siis peab selle “lahendamiseks” olema päris palju sööjaid. Lihtsam (aga appi, kui aeganõudev) on sellest mahla teha – kõik seemned välja noppida, viljaliha blenderis pudruks lasta ja siis läbi sõela suruda. Vaev on seda väärt!

Curuba – välimuselt natuke kurgi moodi, maitselt meenutab veidi metsmaasikat. Süüakse “koos naha ja karvadega”.

Lulo – õudselt hapu, nii et süüa ei anna, aga mahlaks on hea.

Zapote.

Viimased kolm pilti on meie lemmikust, pitayast. Sisu näeb välja päris kummaline – mustad ja punased seemned poolläbipaistvas viljalihas, millest justkui niidid jookseksid läbi. Selle puuviljaga pidavat olema see oht, et kui päevas üle ühe süüa, siis läheb kõht väga lahti – ainevahetus läheb lihtsalt nii kiireks.

Ja siis veel passionivili – ei ole päriselt Marguse maitse. Kõva kollase kesta all on tatine, aga meeldiva, maheda maitsega sisu – pisikeste krõmpsuvate seemnetega “limapallid”.

Colombia on kindlasti väärt avastamist, tuleb lihtsalt olla vähem paranoiline.

Kel Colombia vastu suurem huvi, siis meie oma inimesel Colombias, Eve Hurtadol, on Eesti Ekspressis ilmunud mitu põnevat lugu – hea pilguheit kohalikule elule ja sündmustele.