Oleme mõneks päevaks mu endise ingliskeeleõpetaja Jeannie juurde peatuma jäänud, kellel ilus majake maakohas, Milwaukee lähistel (USA-s on sõnal “lähistel” muidugi hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis – Milwaukee on siit 43 miili ehk pea 70 kilomeetri kaugusel), Michigani järve ääres. Nüüd on olnud aega “pisiasjadele” tähelepanu pöörata.

USA-sse jõudes oli meie jaoks esimeseks üllatuseks asjade ja informatsiooni kättesaadavus. Näiteks on internetis saadaval USA kõigi BMW edasimüüjate koordinaadid – sisestasin need kohe meie GPS-i ja lupsti! olimegi juba ühes Californias asuvatest esindustest, sest meie ratas vajas hoolt ja armastust – hoolduse aeg oli kätte jõudnud. Esimese asjana küsisin, kas nende jaoks on vastuvõetav variant, et kuna meil palju raha pole, siis ostan neilt varuosad ning paigaldan need ise. Kuna USA on meie arvates bürokraatia ja reeglite poolest kuidagi eriti silmatorkav, siis üsna ootuspäraselt vastati järgmiselt – kindlustusfirmaga sõlmitud lepingus on kõrvaliste isikute sisenemine töökotta keelatud. Kuna “vestluskaaslaseks” sattus mul aga juhataja isiklikult, siis – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – tuli mehel kohe meelde, et firma oli äsja soetanud ühe vana kõrvalhoone, mis on tulevikus mõeldud laoks ja sinna lubasid nad mul oma “töökoja” üles seada küll ja sain seal iseseisvalt tegutseda.

USAs on kõike saada – mõtlesin, et piduriketta leidmisega võib probleeme tulla – see oli paugupealt olemas. Samuti kui eelnevalt mõtlesin, et BMW edasimüüja juures on tõenäoliselt rehvivalikuga asi kesin – oh ei, sealsamas poes oli vist suurim rehvivalik, mida üldse näinud olen – ja see polnud rehvipood. Kodaratesse lähevad sellised väiksed eksootilises mõõdus mini-poldid – mul oli mõni kadunud, küsisin kas on saada – olid olemas. Olin siiani liiga harjund igasugu juppide ootamise ja mujalt hankimisega posti teel, kuid tundub, et siin USA-s võib selle probleemi suuresti ära unustada.

Nii ma seal veel karpides olevate uhiuute BMW mootorrataste vahel võtit keerasin:

Aegajalt käis ka boss huvi mõttes uurimas, et kuidas mul edeneb ja kas pole abi vaja millegi kallal. Tõi vajaminevaid võtmeid ja muud. Lao nurgas vedeles igasugu kraami, sealhulgas mõned mootorid:

Sealsamas sai ratas uue tagumise piduriketta. Vana oli päris tugevalt üle tootja poolt ette antud normi kulunud, aga lükkasin seda tööd kogu aeg raha kokkuhoiu mõttes edasi. Uus polnud just odav, 260 USD. Aga eks üle 130 000km jagu enamasti kruusateid sõitnud ratta puhul ole see juba kulunumbrisse kuuluv jupp – enamus pori, tolmu, kivitükke ja muud läbu ongi just tagaratta juures ringlemas, mis tähendab, et erinevalt esirattast, mis vihmavee ja tuulega pidevalt “puhtaks uhatakse” töötab tagapiduriketas suht kasinates oludes, hõõrudes ketta ja piduriklotside vahel igasugu kivitükke. Näiteks tagapiduriklotse kulub kruusa- ja mudateid sõites nagu sooja leiba.

Alla panime ka uue rehvi, sest Colombias kasutusele võetud Continental TKC80 rehvid kulusid vaat et silmnähtavalt. Seekord läks alla asfladisuunitlusega Metzeler Tourance EXP tagarehv, sest USA-s uhame enamasti mööda siledat asfaldit, enne Alaskat saavad väga tõenäoliselt olema vaid mõned üksikud kruusa- ja mudatee lõigud.

Tuli välja, et BMW Orange’il ongi kombeks aidata igasugu motorännumehi – boss ütles, et samamoodi olevat nad kunagi isegi Helge Pedersenil aidanud tema ratast remontida – vahe ainult selles, et ajad olid erinevad – Helge oli oma ratta viimase jupini laiali kiskunud (sellest isegi pilt tema “10 Years on 2 Wheels” raamatus) – ilmselt oli teoksil täielik kapitaalremont.

Juhataja tegi meile tuuri ka tagaruumidesse, kus haruldasi BMW mootorrattaid oli jalaga segada – eredamaks näiteks oli ülihästi restaureeritud kõige esimene BMW mootorratas R23, mida mina esmakordselt lihas ja luus nägin – oli teine kui just tehasest tulnud. Väidetavalt on neid maailmas alla kümne isendi, mis sellises korras ja liikumisvõimelised on. Kollektsioonis oli ka üks esimesi USA-s ringrajasõitudel osalenud võidusõidurattaid ja mõndasid teisi eksootilisi rattaid.

Igatahes sai hooldus tehtud ja pill töötas kohe palju paremini, kui üle pika aja sai jälle kvaliteetset õli mootorisse kallatud – USA-s on kiirteedel kiiruspiiranguks 75 miili tunnis (120km/h). Lõuna- ja Kesk-Ameerikas selliseid kiirusi arendades tekkis suhteliselt talumatu ja väsitav vibratsioon – seda enam kui vahemaad ja sõidutunnid pikkadeks kujunesid. Eriti on see tuntav juhtraua kaudu – auklik tee, mootori ebaühtlane töö halva kütuse tõttu, tasakaalustamata rehvid (polnud lihtsalt võimalik kuskil tasakaalustada) ja ehk mängis mõningal määral rolli ka ebakvaliteetne õli. Pärast seda hooldust USA-s 120km/h päev otsa lastes ei saa arugi – ratas ja mootor on sedavõrd “siidised”, et laseks sellise kiirusega kasvõi 12 tundi järjest. Kusjuures drosselklappe pole ma sünkroniseerinud Argentinast saadik – olgugi, et tootja soovitab sünkronisatsiooni kontrollida iga 10- või 20 000 km tagant – lihtsalt “tagumikutundega” tundub asi olevat ideaalselt paigas ja ma ei näe vajadust neid reguleerida.

Ja õnnelik lõpupilt Orange’i BMW poe ees koos esindajaga:

Enne seda jõudsime ära käia USA ühe tuntuma amordispetsialisti Stig Petterssoni juures. Ajapikku oleme ka oma Öhlinsi amordi juures lisaks juba varem mainitud hüdraulilisele eelpingutile igasugu disainivigu avastama hakanud. Ilmselt oma kaaluga ja kahtlaste oludega teedel sõitmise kommetega oleme me parim platvorm, testimaks amordi pidavust ja usaldusväärsust 🙂 Muidugi Stig, enam kui 30-aastase amordimehaaniku kogemusega, oli suuremast osast vigadest juba varem kuulnud. Uueks Öhlinsi amortide veaks avastasime amordi kere seinad, mis hakkasid amordi põhjakäisimisega alaosast ajapikku järgi andma – nii, et alaosa koonuseks venib, toru müts liimist lahti tuleb ning alla kukub (ja seal niisama loksuma jääb). See ei takista küll amordi põhitööd, aga väga tobeda mulje jätab küll. Tuli välja, et varem kasutas Öhlins toru valmistamisel palju tugevama seguga metalli – vanematel mudelitel oli materjalik vististi suisa teras (vähemalt Stigi laual olid vanematele Öhlinsitele mõeldud torud terasest), kui ühel hetkel see teistega konkureerides liiga raskeks osutus ja alumiiniumi peale üle mindi. Esimesed olevat Stigi sõnul lausa nagu juustust tehtud ja venisid liiga lihtsasti alaosast koonuseks, viimastel aastatel tegi Öhlins alumiiniumi segu jäigemaks, ent nagu näha, pole see ikkagi piisav. Ehk läheb firma tagasi terase peale…

Igatahes Stigi juurde käib eelpoolmainitud maailmarändur Helge Pedersen pidevalt TÄPSELT sama probleemiga oma Öhlinsi amordil ja Stigil juba “mägiaivari” lahendus olemas, kui uue toru ostmisele suuri rahasummasid kulutada ei taha: puuris augu torusse ja keeras lihtsalt kruviga mütsi kinni. Tehtud:

Stig vahetas tihendid, pani uue õli, andis veel reboundile jäikust juurde ning tekitas oma imetrikkidega veel 2mm lisa amordikäiku – kuluvat meile marjaks ära. Mees töötas meie eest ületunde sest oli isegi pettunud, et meil amortidega nii palju jama on olnud ja küsis suure töö eest USA töötunnitasude taseme mõistes olematu summa. Kella 8 ajal saime Stigi poest-töökojast liikuma (ametlikult oli ta lahti vaid poole kuueni) ja juhatas meid esimese motellini samuti. Ilmas on häid inimesi.

Muudest töödest: ise pidin ära lappima GPS-i voolujuhtme, mis vibratsioonidega oli lihtsalt läbi kulunud:

Mootorikaitserauad on suht kõverad ja roostesed – palju on kukkumisi olnud, mis on nad lihtsalt ära väänanud ja kaitsva värvi suurtel pindadel maha kriipinud. Ostsin poest esimese ettejuhtuva värvi, mingit ilu selle ratta puhul enam taga ei aja – see on tööriist ikkagi 🙂

Kohvrid said veidi sirgeks väänamist ja mõlkide väljalöömist. Uued kaanetihendid peab veel sebima – vanad on kulunud ja suurema vihmaga hakkavad pisut lekkima.

Pisiprobleemidele vaatamata liigub karavan edasi. 🙂

Nüüd aga motojuttu veidi teise nurga alt. Mõned päevad tagasi käisime Milwaukees Harley-Davidsoni tehases, kus valmistatakse samanimeliste rataste mootoreid. Erilisi harley-fänne meist mõistetavalt ei ole, kuid kuna päris kindlasti omavad need mootorrattad ameerika kultuuris tähtsat kohta (linnapilti vaadates tundub, et enamus mootorrattaid on Harley-Davidsonid), siis selle käigu vahelejätmine oleks olnud ebaõiglane.

Nagu võiski arvata, on tehaseesise parkla magusaimad kohad reserveeritud Harley-Davidsonidele (ja Buellidele, sest osale Buelli mudelitest valmistab mootorid H-D). Fuajees on väljas mitmed mudelid, ja otse loomulikult julgustatakse kõiki huvilisi nende selga ronima ja pilti tegema. Ei saanud meiegi sellest üle ega ümber:

Lisaks sai tutvuda erinevate mootori tüüpidega ja näha, kuidas need ettevõtte pika ja eduka ajaloo vältel arenenud.

1930-1935.

1936-1947.

1948-1965.

1966-1983.

1984-praegune aeg.

Tõtt-öelda ma ise eriline V-mootorite fänn pole. Paljudele motomeestele meeldib V-mootorite hääl, mulle aga risti vastupidi. Mitte, et see mind kuidagi häiriks, aga selline “pekslev” paaritute harmoonikutega läbi põimitud hääl lihtsalt ei ole minu kõrvale loodud. USA-s olles on V-mürin kuidagi veelgi rohkem vastu hakanud käima – erinevalt Euroopast on suurem osa siinsetest autodest 4-6 liitrised ebaefektiivsed V6- või V8-bensiinipõletid, millele tihti tuuning-summutid külge pandud, nii et nende möödudes aknad värisevad. Sama lugu on enamuse Harley-Davidsonidega, mida on siin väga palju. Ilmselt on tekkinud paras küllastumus. Esindan ilmselt vähemust – mulle meeldivad vaiksemalt lauldud n.ö. paarisharmoonikuga mootorite hääled – ühesilindrilised, 180- või 360-kraadise “laksuga” rida-2 (siiski mitte need Eesti tänavatel levinud kriipiva häälega rida-4 sportrattad), ja loomulikult bokserid – B2, B4 ja B6. Häälenoodi järgi on viimane neist mu lemmik (Honda Goldwing, Valkyre või Subaru ja Porsche autod). Nende laulus on minujaoks täpsust, peetust ja korrektsust, samas on nende hääles paras särts “seksi”, nagu motomehed ütlevad.

Aga tehase juurde tagasi tulles – nägime, et palju tööd teevad seal inimeste eest ära robotid. Nende liigutusi oli päris vahva jälgida – need tundusid kuidagi nii järsud ja jõulised. Mitte, et need oleksid nagu mingid kollid, kelle eest tuleks põgeneda – kahtlemata aitab igasugu protsesside automatiseerimine säästa palju inimressurssi, kuid miskipärast ei tundu, et automaatika oleks alati kõige parem lahendus – eriti kui see ei ole hästi läbi mõeldud. USA-s oleme igasugu robotitega kokku puutunud rohkem kui mujal. Kõige tüütum on see, kui mõne suurasutuse telefoninumbrile helistada, siis päris inimesega on võimatu jutule saada – ikka vastab sulle mingi robot ja palub valida, mida sa täpselt teha tahad. Kui sa aga ise ka päris täpselt ei tea, kuhu sa oma küsimusega pöörduma pead, siis pakud huupi mingeid variante ja lõpuks oled ikka ummikus. Kui kaks nädalat tagasi tsiklile kindlustust organiseerida proovisime, saatsime ühele firmale lõpuks meili: “Palun andke meile üldnumbri asemel mõni number, kus me päris inimesega rääkida saaksime”.

Kuna motojutu juurde käib sageli ka õlu, siis ei saa mainimata jätta, et külastasime Milwaukees ka maailma ühe suurima õlletootja, Milleri, tehast. Pisut labase huumoriga promovideo vaatamisele järgnes käik villimis- ja pakkimistsehhi, kus nägime ja kuulsime, kui kiiresti seal õlu tee pudelisse või purki leiab, seejärel käisime laos, ja kõige lõpuks oli paljude jaoks kõige oodatum osa – degusteerimine. Pidime tõdema, et inimeste õllelembus on ikka suur, sest tehas hõlmas tohutut territooriumi, ning tootmismahud on meeletud. Samas valdasid meid kahetised tunded – ühest küljest kuulad, kui vägev see kõik on, sisimas mõtled aga sellele, kui palju hädasid alkohol meie ühiskonnas põhjustab. Ilmselgelt on need ekskursioonid õlletehasesse mõeldud eelkõige Milleri promomiseks, mitte milekski enamaks – kuid mida võikski äriettevõttelt nõuda? Selles mõttes tuletaksin hea sõnaga meelde kunagisi ekskursioone Tartu õlletehasesse, mida viis läbi spetsialist (mitte valjusti rääkima õpetatud keskkooliõpilane), kes keskendus reaalsele õlletootmisprotsessile ja oskas hästi ja huvitavalt küsimustele vastata.

Oleme siia pikalt pidama jäänud, nii et on aeg edasi liikuda. Ilmaennustus midagi head küll ei luba – täna öösel peaks meie praegusest asukohast üle käima äikesetorm, ja homme hommikul seisab ees terve päev sellele järgneva äikesetormi eest põgenemist, sest liigume ühes suunas. Võite meile soovida vettpidavust 😉