Põikasime sisse Monument Valley‘sse, mis on tuntud selle poolest, et seal kõrguvad keset platood kõrged, järskude külgedega liivakivikünkad, meenutades oma väljanägemiselt ausambaid.

Grand Canyoni rahvuspargist lahkudes nägime veel mõnda aega rohelust, ja õhk oli parajalt karge.

Ilmastikuolude vaheldumine on siin parajalt pöörane – mõnisada kilomeetrit eemal nägime aga juba sellist vaatepilti:

Üleüldse on siin raske otsustada, kuidas hommikul riietuda – kas sõiduvarustuse alla peaks panema Goretex-voodri, või hakkab sellega palav, või hakkab hoopis külm ja peaks veel midagi panema. Hommikune temperatuur on üks asi, päevane temperatuur hoopis teine. Lisaks vaheldub maastik – kord oleme kõrgel, platool, siis laskume palavale madalikule. Üks pidev ümberkohandumine!

“Ausammaste orgu” jõudes oli ilm pilves, ei külm ega palav. Jälle pidime tõdema, et asja pildi pealt ja oma silmaga vaadata on ikka kaks eri asja. Ehkki päikest ei olnud (õrn pilvekiht) ja küngaste punane toon ei pääsenud väga mõjule, olid nad siiski väga efektsed.

Orust põhja suunas minema sõites avaneb tagasi vaadates klassikaline reklaamvoldiku pilt:

Edasi oli maastik jätkuvalt kuivanud ilmega ja teel kõrval nägi mitmeid väiksemaid liivakivikanjoneid ja muid liivakivimoodustisi.

Üks lahedamaid on Mexican Hat ehk mehhiko kaabu: