Suur kanjon (ingl.k. Grand Canyon) – kes siis sellest kuulnud poleks. Tegemist on vast USA ühe tuntuima turismimagnetiga, ning meie eilne käik selle servale tõestas, et täiesti põhjendatult. Kanjoni suunas sõites kulgeb tee pikki miile mööda rantšodega ääristatud tasandikku, mis mitte kuidagi ei reeda, mis ootab ees. Ootaks ju mägisemat maastikku, mis kuidagi vaimu ette valmistaks. Aga ei! Põllud lähevad üle männimetsaks ja kohe üldse ei tahaks uskuda, et SIIN võiks asuda midagi niivõrd üüratut.

Ühel hetkel aimame aga läbi hõreda männisalu vaadates, et siinsamas, teest vaid mõni meeter eemal ta ongi! Eks oli teada, et see on suur, aga et nii suur ja nii kaunis… seda lihtsalt peab oma silmaga nägema, et selle suurejoonelisusest aru saada. Tee liigub kanjoni servaga paralleelselt mitmete miilide vältel, pakkudes aina vägevamaid vaateid. See on ikka hämmastav, kuidas loodusjõud on osanud pinnast kujundada!

Allpool mõned panoraamid (peaasjalikult just panoraamid, sest ühte kaadrisse kogu seda vaatepilti mahutada ei ole lihtsalt võimalik):

Männipuudes tegid alumisel pildil olevad putukad meile juba Ecuadorist tuttavat “plõksuvat” häält: 

Kanjoni serval parkides avastasime rehvi küljes juhtumisi suure põrnika istumas:

Kuna ei tahtnud teda ära lömastada, kiskusin suure jõuga ta sealt ära – hoidis teine maru kõvasti kinni. Ehk siis meie uus ameeriklasest sõber:

Muidugi siis oli ta näpu külge nagu liimitud:

Kunagi saab ehk üles ka üks video, kus on kuulda, mis häält see põrnikas tegi ja kuidas ta samal ajal pead liigutas, kui teda ära üritasin ajada 🙂