Meie esimeseks peatuseks Kanadas sai Montréal, Kanada üks suurimaid linnasid. Plaani (niipalju kui me üldse mingeid konkreetseid plaane teeme) sai see võetud veel siis, kui asusime veel Milwaukee lähistel, kuhu oli postiga saabunud meie tellitud Lonely Planet Canada. Varsti, kui olime jõudnud oma uue reisijuhiga esmakordselt tutvuda, saime teada, et Montréalis toimub igal aastal juuli alguses rahvusvaheline džässifestival, kuhu kohe tekkis isu ka minna, sest elavast muusikast olime jõudnud juba mõnda aega tagasi puudust tundma hakata.
Montréalis võttis meid vastu meile juba Buenos Airesest tuttava motomatkaja Marie-France’i (kes koos elukaaslase Brianiga on tänaseks jõudnud Nepaali) kasuvanaema Lucille, kellesarnast eakat inimest pole me varem kohanud – selline elurõõm ja energia, et lausa kade meel tekib. Koos abikaasaga on ta reisinud enam kui üheksakümnes riigis. Vot selline hämmastav seljakotimatkaja!
Montréalil kui sadamalinnal on teatav võlu, isegi pilves ilmaga. Siin mõned killukesed:
Neil, kel kaart silme ees, tekkis ilmselt küsimus, et kuidas saab tegemist olla sadamalinnaga, asub ta ju täiesti sisemaal. Siin avaldub Montréali eripära, nimelt asub see jõgede vahel, justkui saarel.
Tulles aga tagasi meie külaskäigu peapõhjuse juurde – Montréali džässifestival on kaks nädalat pausita kestev suurüritus, mis on pühendatud puhtalt džässile. See muusikastiili nimetus võib ju kõlada elitaarselt ning tõsi ta on – ega see ei olegi kõigi jaoks, kuid Montréal on hea näide sellest, kuidas muusika tuuakse inimestele lähedale. Suurem osa kontsertidest on tasuta, ning rahvast on kuulama kogunenud rohkesti. Samas ei ole see mingi massiläbu, kus maas vedeleksid õllepurgid ning rahvas käiks nurga taga kusemas. Kõik on viks ja viisakas, ning kultuurielamus pealekauba.
Üks iseloomustav lõik vabaõhu pealavalt:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Montreal-jazz-festival-pealavalt.mp3]Meie põhihuviks sellel festivalil oli aga salsaprintsessiks tituleeritud La India kontsert. Salsaga tegime esmakordselt tihedamalt tutvust Lõuna-Ameerikas, kuid meie kokku puude La Indiaga on aga palju varasem. Ilmselt ei ole tema looming koostöös house-muusika kollektiiviga Masters At Work väga paljudele tuttav, kuid meie jaoks on lood nagu “To be in love”, “Backfired”, “Love and happiness” puhas klassika ning alati rõõm kuulata.
Seekord aga avanes võimalus tutvuda tema teise palega, nimelt salsa esitamisega. Allpool on pilt kontserdile minevate inimeste järjekorraga:
Kui soojendusbänd (laval väga efektne Cuba Soy – ainult naised!) lavalt läinud oli ning La India rambivalgusesse astus, läks rahvas esimeste vokaalide peale ikka täiesti pöördesse. Ei saa jätta mainimata, et nagu alati, pingutati helitugevusega kõvasti üle, ent salsadiiva oli tasemel ning tõestas end meie jaoks ka teises žanris. Veel pareminigi – salsas oli ta kui kodus ja polnud piiratud tüüpiliste, nõrkemiseni ära leierdatud 4/4 house’i käikude-meloodiatega.
Mõned lõigud La India kontserdilt (siseruumide lindistus):
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/India-2.mp3] [audio:http://yhelteljel.ee/audio/India-1.mp3]Muidugi oli terve linn festivali ajal muusikas – igal pool on tänavabände, kes lihtsalt kätt harjutamas, kes omale elatist teenimas.
Siin üks lõik tänavatriost, kaks mehist kitarri ja üks naisviiuldaja.
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Montreal-jazz-festival-t2navatrio.mp3]