Pärast Montréalist lahkumist oleme muudkui uhanud Alaska suunas, idast tagasi lääne poole, stabiilselt umbes 500 kilomeetrit päevas. Võiks küsida, et millest selline kiirustamine ning kas vahepeal midagi põnevat näha polegi?

Nagu ühe hiiglaslike mõõtmetega riigi puhul ikka, on ka Kanadas palju nö tühja ruumi. Suurlinnade, nagu näiteks Montréal, ümbruses on asustus tihedam, kuid mida kaugemal linnast, seda pikemaks venivad vahemaad, enne kui mõni küla teele jääb. Madal asustustihedus ei tähenda muidugi, et midagi huvitavat näha ei ole.

Pärast USA keskosa lõputunena näivaid põldusid lummas meid Kanadas Ontario provintsi lopsakas põhjamaine loodus – rohelise nüanssidega mängivad segametsad ning veidraid kujundeid loovad rabad. Ühel hetkel näib, justkui oleksid Norras, siis jälle meenutavad teed ääristavad järvekesed hoopis Soomet. Pole ime, et peateelt näitavad sildid soomekeelsete külade poole – ju siis on naaberrahvas endale siin koduse elupaiga leidnud.

Ontarios asub otsapidi maailma suurim mageveejärv – Lake Superior.

Jõudes Ontariost Manitobasse, ja sealt edasi Saskatchetawani, muutub maastik aina üksluisemaks, kuni ühel hetkel leiamegi end keset preeriat. Kadunud on okaspuud ja tumeda veega rabalaukad. Pole muud, kui rohumaa, sirge tee, ning raevukalt puhuv tuul. Hetketi tekib tunne, nagu oleks sattunud tagasi Patagooniasse. Siin-seal muudavad üldpildi rõõmsamaks erkkollased rapsipõllud, kuid üldiselt tekitab kogu olukord küsimusi – mida me siin teeme? kas see saab ükskord otsa? kas VIHM saab ükskord otsa? Jah, iga päev oleme saanud sahmaka külma vihma.

Mõnisada kilomeetrit asulast nimega Medicine Hat, mis pidavat olema kõige kuivem koht Kanadas, taevas selgines, ning trehvamisi sattusime kummalisse kämpingusse. Sinna jõudes ei olnud peale sädistavate lindude kedagi, isegi mitte kämpingupidajat – vaid silt perfektses korras tualeti uksel teatas, et raha (10 USD – siiani meie jaoks kõige odavam kämping Põhja-Ameerikas) tuleb panna ukse kõrval olevasse kastikesse. Küllap oli kummalisem veel see õhustik, mis kämpingus valitses. Nimelt asub see Morse-nimelise küla serval, raudtee ning hiiglasliku teraviljahoidla kõrval. Ja kõik see asub põldude keskel. Raske on seda pilti sõnadesse panna, kuid seal saime aru, mida peab Lonely Planet silmas selle all kui ütleb, et siin ei pea üksiolemist otsima minema – üksildus leiab su ise üles. Mõne aja pärast veeres kämpingusse üks karavan, ja siis teine veel, kuid oma doosi kummastavat atmosfääri olime juba kätte saanud.

Olulisem sellest, et siin peale põldude suurt midagi pole, on aga kurb tõsiasi, et mõni aeg tagasi saime teada, et kuni 30 päeva kestvad visiidid Kanadasse loetakse USA viisavabastusprogrammiga lubatud 90-päevase viibimisaja sisse (st kui oleme Kanadas näiteks 30 päeva, siis USA-s võime tegelikult olla vaid 60, mitte 90 päeva), ning et seega peame USA-st juba augusti lõpus läinud olema. Seepärast ongi Alaskale saamisega nii kiire, et enne augusti lõppu peame veel jõudma tagasi Los Angeles’esse, kust kavatseme tsikli Austraaliasse transportida.

Aga veidike faunast ka – sääski on siin nii et tapab, parmud on ülimalt verejanulised, telgi ümbruses ja mujal krõbistavad mingid meile tundmatud mägra sarnased närilised, tee ääres oleme näinud kitsi ja koiotte, samuti karjatatavaid pühvleid. Siin pildil aga üks huvitava silmavaatega putukas:

Täna tegime veel kõrvalepõike UNESCO nimekirja kuuluvasse Dinosaur Provincial Parki. Dinosauruseid endid ei silmanud (peale ühe, kes, vaeseke, oli juba ammu kivistunud – nimeks hadrosaurus), ent maastik oli üle keskmise. Meenutas Grand Canyonit, ent oli vast sada korda väiksem. Oluline on see paik seepärast, et seal on leitud kõvasti sauruste fossiile.

Jääme pikisilmi Alaskat ootama!