Calgaryst, kunagisest olümpialinnast, viib tee läbi Kaljumägede loodesse, tinglikult öeldes Alaskale.

Calgarys peatusime kohaliku motomehe juures, kellel nimeks Doug. Ta ise suur reisimees pole, rohkem krossisõitja, kellel kodus korralik garaaž. Meie jaoks oli see suurepärane võimalus kogu vajalik hooldus, sealhulgas rehvivahetus ise ära teha, nii et säästsime hulga raha. Pea kogu Calgarys viibimise aja sadas korralikult vihma, nii et isegi nina ei tahtnud välja pista. Kui lõpuks oli plaan mägedesse kihutada valmis, ilmus siiski päike taevasse, nii et saime kenasti minema.

Veel enne linnast väljumist ilmusid meie vaatevälja telekast tuttavad suusahüppetornid, mis küll suvisel ajal nii majesteetlikud välja ei näe kui talvel, kui ümbrus kõik valge lume all.

Üsna varsti olime juba Kaljumäestiku Kanada-osas. Jõudsime Kanada esimesse, Banffi rahvusparki. Nagu meie Lonely Planet lubas, olid kohal lumised mäetipud ning sinisest sinisemad järved. Ning kuhjaga turiste – mööda kitsast läbi pargi looklevat teed sõites oli tunne, nagu oleks kaubamajas – ikka on mõni auto sinu ees või järel.

Kahjuks tuleb vist jälle nentida, et oleme oma rännakuga pisut ära hellitatud, sest selliseid emotsioone, nagu paljude jaoks Banffi ja Jasperi rahvuspargid tekitavad, meil ei ilmnenud. Eks USA turistid on oma väljendusviisis sageli ka pisut ülepingutatud, ning sõna “amazing” lipsab neil üle keele võibolla liigagi lihtsasti.

Jasperi äärealal asub suur Columbia jääväli. Meie nägime sellest Athabasca liustikku. Päris pirakas oli:

Pärast rahvusparke oli tee juba täitsa mõnus – mägine ning ääristatud metsadega. Õnnestus näha ka rohkelt põtru ning isegi karumõmme. Edasi loode suunas sõites oleme juba kohtunud ka piisonitega, mida Eestis küll ainult loomaaias näeb.