Enamasti sumbume oma argiellu, nägemata ümbritseva elu paljusid väikseid nüansse.
Sildiarhiiv: ilm
Palmid -> männid
Oodates, otsides
Nii kui Ugandasse jõudsime, andsime sisse online-taotlused viisade saamiseks Rwandasse. Kuna Uganda on küllaltki väike riik (vähemalt Aafrika mastaabis) ja kuna viisataotluse läbivaatamine ning (reeglina positiivse) vastuse saamine pidi aega võtma kolm päeva, siis võtsime aga suuna piiri äärde, et kohe, kui kinnitus käes, Rwandasse siseneda.
Uskumatu (I osa)
Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.
Külm, veel külmem, väga külm!
Kes oleks võinud arvata, et Aafrikas võib nii külm olla, et hambad hakkavad plagisema, aga näed, on! Etioopia põhjaosa maastik on mägine, ja mõistagi mida kõrgemad mäed, seda külmem – seda vaatamata sellele, et kõige kuumem koht maakeral asub siit vaid kiviviske, või heakene küll, päevase sõiduteekonna kaugusel.
Depressioonist depressiooni
Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.
Pildikesi Lõuna-Aasiast
Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Põrgu väravatesse ja sealt edasi
Kuidas me laevavrakki otsimas käisime
Margus oli Google Earthi kasutades välja peilinud ühe laevavraki asukoha Omaani idarannikul Madrakah’ kandis, mida meil oli kindlasti vaja vaatama minna, sest laevavrakid on teatavasti väga fotogeenilised.
Kõrgemale (II osa)
Kuna asusime orus, siis ei kujunenud öö siiski nii idülliliseks kui oleks oodanud – sääsed pinisesid isukalt telgiukse taga, meie sees magamiskottidel vähkremas ning oma higist kleepuvat olemist kirumas. Lämbe kuumus andis järele alles varajastel hommikutundidel, kui meil oli aeg hataka mõtteid telgi kokkupakkimisest mõlgutama – vaevalt et mõni muu hetk päevast mootorratta seljas suudaks võistelda just varahommikuse liikumaasumisega, kui päike alles tõuseb ning ümbrus on veel poolunes.