Ma ei tea, kuivõrd üks piiripunkt üht riiki iseloomustab, kuid Indiasse sisenedes avastasime eest kireva rahvamassi, tolmu üles keerutavad ja lakkamatult signaali andvad veoautod ning jubeda sitahaisu. Kas just sellisena me Indiat ette kujutasime, kuid mingit üllatusmomenti ka polnud. On ta ju kummaline, kuid ühtlasi ka kuulus.
Enne, kui arugi saime, oli meie teekond Nepalis läbi saanud. Vaid üheteistkümne päevaga jõudsime koduneda, õppida armastama teatud elemente kohalikust köögist, külastada Tiibeti mungakloostrit, kiruda õhu saastatust ja igasuguste Himaalaja-vaadete puudumist, ning kohtuda mitme rekordi omanikest motomatkapaariga aka Simon ja Lisa Thomas.
Nepallaste usutunnistusega on segased lood. Viimaste andmete kohaselt on valdav osa elanikkonnast hindud (2006. aastani oli tegemist ainukese riigiga maailmas, kus ametlikuks usundiks oli hinduism), ning vähemuse moodustavad peaasjalikult budistid ja moslemid. Tegelikkuses on religioosne pilt muidugi mõnevõrra keerulisem, kuna budismi ja hinduismi eraldusjoon ei ole just väga selge (tulenedes osalt ka faktist, et budism on arenenud hinduismist, ning üleüldse võib öelda, et budism ei ole tegelikult mitte religioon, vaid elufilosoofia), ning näiteks Nepalis on üsna tavaline, et budistid külastavad hindude templeid ja hindud budistide pühapaikasid.
Kathmandu, Nepali pealinn, rabab kohe oma intensiivsusega. Tänaval pead iga hetk olema valvel, et sinust keegi üle ei sõidaks ning et sa kogemata mõnest suitsevast prügihunnikust läbi ei kahlaks, varbad mädaneva lögaga koos. Asja muudab keerulisemaks see, et igal sammul püüavad tähelepanu meie jaoks eksootilised, kuid kohalike jaoks igapäevaelu omased elemendid, nii et alateadvuski on segaduses, kuhu minna ja mida vaadata.
Bangkokis kulus meil ainuüksi bürokraatiale poolteist nädalat. Selleks, et tsiklit lennukiga transportida, on vajalik ohtliku veose sertifikaat (sest tsikkel sõidab süttimisohtliku kütusega), ja Bangkokis võtab selle tegemine aega. Lõpuks sai see tehtud, ning võisime oma tsikli kokku pakkida. Lennutranspordi maksumuse arvutamisel võetakse aluseks kas saadetise kaalu või mõõtmeid, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Oletasime, et meie tsikli mõõtmed (ehk mahukaal, mis arvutatakse nii, et kõrgus, laius ja pikkus sentimeetrites korrutatakse omavahel ning jagatakse 6000-ga, tulemus on kilogrammides) on kaalust ilmselt suuremad, nii et katsusime teha nii, et kast saaks võimalikult väike. Selleks sai ära võetud tuuleklaas, esiratas ning summuti pikendustoru. Tsikkel mässiti kenasti kilesse ning talle ehitati kast ümber.
Kui Khmeeri impeerium alustas allakäiku, algas teistel õitseng, sealhulgas 1238. aastal Sukhothais asutatud esimesel siiami kuningriigil. Tänapäeval peetaksegi Bangkokist neljasaja kilomeetri kaugusel olevat Sukhothaid esimeseks pealinnaks Tai ajaloos. Pärast kaht sajandit kestnud õitsengut tõusis esiplaanile aga tänasele Bangkokile üsna lähedal asuv Ayutthaya, ja nii on mõlemas säilinud esinduslikke sakraalarhitektuuri näiteid.
Tagantjärele veel paar sõna Laosest. Ta üllatas. Nagu suurema osa riikide puhul, mida oleme sellel ekspeditsioonil külastanud, ei teadnud me ka Laosest enne suurt midagi. Vaid üks asi oli vestlustest teiste motomatkajatega varem kõrva jäänud – et Põhja-Laose teed on kehvad, kuid pakuvad atmosfääriliste mägikülade näol rohkelt avastamisrõõmu. Ja muud midagi. Seda siis läksimegi otsima, kuid nagu see tihtilugu kipub olema, joonistas elu meile mitmetahulisema pildi. Jah, teed on kehvad, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest tee-ehitus on täies hoos. Mägikülad on atmosfäärilised, kuid mitte midagi sellist, mida me juba Ida-Timoris või Indoneesias näinud poleks. Meie pildile mahtus ka prantsuse koloniaalpärand, lehvivad punalipud, värvikad mägirahvad, kange kohv ning kohalike ootamatu soojus.
Põhja-Laose kultuurimaastikku ilmestavad mitmed siin elavad mägihõimud. Valitsusele on nad muidugi pinnuks silmas – olles pärit kes Hiinast, kes Burmast, kes kusagilt mujalt, ning olles endaga kaasa toonud oma kultuuri ja oma religiooni, kohalikku ühiskonda nad hästi integreeruda ei taha. Üheks selliseks hõimuks on akhad, kes arvatakse olevat Tiibeti kandist ning keda Burma, Hiina, Laose ja Tai peale kokku on loendatud pea poole miljoni jagu.
