Kathmandu, Nepali pealinn, rabab kohe oma intensiivsusega. Tänaval pead iga hetk olema valvel, et sinust keegi üle ei sõidaks ning et sa kogemata mõnest suitsevast prügihunnikust läbi ei kahlaks, varbad mädaneva lögaga koos. Asja muudab keerulisemaks see, et igal sammul püüavad tähelepanu meie jaoks eksootilised, kuid kohalike jaoks igapäevaelu omased elemendid, nii et alateadvuski on segaduses, kuhu minna ja mida vaadata.
Võib-olla tuleneb see kliimast, et siinne kultuur näib olevat väga väljapoole suunatud. Suur osa kohalike igapäevaelust – usurituaalid, kauplemine ning tihtipeale ka iseenda ja pesu pesemine toimub otse tänaval, ning juba seetõttu jätab linn tõelise sipelgapesa mulje. Naiste erksavärvilised sarid, õhus hõljuv viirukisuits ning siit-sealt kostev India muusika ainult võimendavad pildi intensiivsust.
Kathmandu ei ole silmatorkavalt modernne – otse vastupidi, vana hõngu on täis iga nurgatagune ja iga kitsas tänav. Kiikad mõnest madalast võlvialusest sisse ja avastad end sajandeid vanast sisehoovist. Vaatad tänaval jalutades korra üles ja näed kulunud, tolmuseid, ent kaunilt nikerdatud puidust aknaraame. Nagu aeg oleks seisma jäänud. Võib-olla mõnes mõttes ongi, sest kui palju selliseid pealinnu oskaksite nimetada, kus elektrit on päevas ehk kaheksa tundi, ja graafiku alusel, iga päev eri ajal?
Sama koht helis:
[audio:Kathmandu_tuvid.mp3]
Linn helis:
[audio:Kathmandu_muusika_elus_ja_templis.mp3]
Kui öösel “soodase” peaga neid pilte töötlesin (sest muidu polnud elektrit), üritasin viimaks üht panoraami kokku sobitada Kathmandu kesklinnast, ei läinud nii ja naa pidi, kuni segasin lihtsalt julmalt kokku mitmest panoraamist (mis on tehtud samast kohast) ühe – ehk kunstipärane versioon Nepali “multiversumist”. Ja just see iseloomustadabki minu peas Kathmandud: rahvarohke, haisev, lärmakas, kaootiline aga müstiliselt paeluv.
Üsna palju on prügi seal ikka minu silmale…
Aga rahvas paistab üsna elurõõmus?
See panoraam on ju väga hea! Kunst mis kunst! 🙂
Nepaali lapsed on ka hästi armsad.
Linna panoraam meenutab väga prügimäge ja mahajäetud asulat.
Aga inimesed siiski elavad seal… eksootika 😉
see prügiteema valitseb kõikjal maailmas! ja enamasti selles vaesemas aga suuremas-rahvarohkemas osas kus prügist ei ole veel suurt äri tehtud või on seda lihtsalt nii palju.
Arvata võib et olete selle prügi suhtes juba leplikud ja vaatate mööda.
Mõneti tundub et see prügi on vastukaaluks nende maade positiivsetele omadustele. Looduses peab ju valitsema tasakaal!
Ja kui vaja siis see sama prügi niidab selle tekitajaid. Laastavate ja surmavate haiguste leviks on prügi parim. Seega inimkond ja prügi on väga lähedases seoses.
Huvitav, mida arvavad kõik need suur-rahvad oma iidsetes kultuurides prügi kohta?
EDU!
Ja veel üks isiklik tähelepanek:
Tõenäoliselt saab järgmiseks väga suureks probleemiks vaesemates maades juhtmeprobleem. Et elu areneb, siis nagu piltidelt näha, on tulevik üks suur juhtmerägastik kust mõne aja möödudes enam läbi ei pääse…. 😀
Te ei ole veel juhtmetesse kinni jäänud? 😉
Panen tähele, et fotodel on valgus kuidagi teistmoodi. Kas siis kõrgustevahe?
lapsed on teist nägu, täiskasvanud ka. koerad on erinevad, sellest juba rääkisime. linnapilt samuti. keegi ütleb, et valgus on teine.
aga tuvid? nemad on küll igal pool ühte nägu.
Paras annus müstikat ja suurem sagimine paistab seal olevat. Teisalt tundub, et see kõik on ehe (mitte turistidele korraldatud näitemäng) ja see ongi põhiline. Jutkui teine planeet veits, toimetab… aga mingil müstilisel moel ja kujul. Turvalist avastamist.
Pane “Linn helis” käima; lase hiirega pildid ees, sobival kiirusel jooksma. Ja Sa oled seal – Kathmandus on käidud! Aitähh Teile, kes kohapeal! 🙂
Tänud positiivse tagasiside eest! 🙂
Prügi suhtes oleme täiesti ignorantseks muutunud, ei pane enam tähelegi. Ilmselt on pikk aeg, mille oleme kolmandas maailmas veetnud, meie “silmavaatega” selles osas oma töö teinud, sest prügi on tõesti kõikjal. Kusjuures prügiautod on täiesti olemas, kuid pole prügikaste – prügi visatakse tänavale hunnikusse ja kunagi kühveldatakse see maast lihtsalt autosse. Ilmselt kaste ei panda sellepärast, et need korjataks lihtsalt öösel kellegi poolt ära (nõuka-aegne “kõigi oma” mentaliteet pole vististi levinud ainult Eestis, kus eeldatakse, et kõike peab tasuta saama) ja neile antaks kodus mõnu muu funktsioon – veetünnina, näiteks 🙂 Vähesega harjunud inimesed on asjade ärakasutamisel leidlikud.
Muide, avastasime, et Nepaalis olles tekib meil oluliselt vähem prügi kui näiteks Tais, kus iga vähimgi ost kilekotti pakutakse. Siin mässitakse tänavalt ostetud pirukad vanasse ajalehte, ning isegi kiirsöögikohas on nõud täiesti ökoloogilised, pressitud puulehtedest. Paljudes kohtades on võimalik oma joogipudelit väikese raha eest puhta veega täita, nii et ei pea ohjeldamatult plastpudelisse villitud vett ostma. Nii et ei saa öelda, et prügi väga palju oleks, eriti arvestades rahvaarvu.
Kuid juhtmeprobleem on täiesti reaalne. Lõuna-Ameerikast on veel eredalt meeles kujuteldamatud juhtmepuntrad – küllap nad siiagi jõuavad, kui elekter kättesaadavamaks muutub. Täna ajavad paljud majapidamised siin läbi isikliku elektrigeneraatoriga.
Kõrgust on linnal 1300 meetrit üle merepinna, ehk polegi midagi erilist. Aga ehk tuleb veidi erinev valgus ka sellest, et Kathmandu on üks kõige suurema õhusaastatusega linnu Aasias. Siin hakkasime esimest korda sellel ekspeditsioonil linna peal kõndides hingamismaske kasutama, sest õhtuks on ninasõõrmed seest süsimustad ning kurk kähe. Õhk on päev läbi sudune, ning ka päikesevalgusele annab see erilise varjundi, eriti hommikusel ja õhtusel ajal, kui päike pole veel/enam nii kõrgel. Suurem osa piltidest ongi tehtud kas hommikul või õhtul, nii et sellest ka teistsugune värvustemperatuur.
Tuvid on jah ühtemoodi, ole sa ida- või läänepoolkeral, ja saime samamoodi “õnnistatud” nende poolt ka siin maailmaosas. 🙂