Nepallaste usutunnistusega on segased lood. Viimaste andmete kohaselt on valdav osa elanikkonnast hindud (2006. aastani oli tegemist ainukese riigiga maailmas, kus ametlikuks usundiks oli hinduism), ning vähemuse moodustavad peaasjalikult budistid ja moslemid. Tegelikkuses on religioosne pilt muidugi mõnevõrra keerulisem, kuna budismi ja hinduismi eraldusjoon ei ole just väga selge (tulenedes osalt ka faktist, et budism on arenenud hinduismist, ning üleüldse võib öelda, et budism ei ole tegelikult mitte religioon, vaid elufilosoofia), ning näiteks Nepalis on üsna tavaline, et budistid külastavad hindude templeid ja hindud budistide pühapaikasid.

Kõik on niisiis väga sassis (eriti välisvaatleja jaoks, kes nendest usunditest suurt midagi ei tea), kuid ometi on juba esimesest pilgust, esimesest hingetõmbest selge, et õhk on siin religioonist paks. Asi polegi mitte niivõrd selles, et Kathmandu tänavatel on võimatu sadat meetritki läbida, ilma et ei komistaks mõne pühakoja või altari otsa – neid on siin tõesti rohkelt. Pigem tuleneb see jällegi sellest, et kohalike igapäevaelu on usulistest rituaalidest ja kontseptsioonidest põhjalikult läbi imbunud, mis on sellise välispidiselt toimiva kultuuri puhul väga avalikud, nähtavad. Juba nepallaste tervitustki, “namaste”, võiks tõlkida kui “tervitan jumalat sinus”. Tänaval kõnnivad pühad lehmad, koduuksed on kaunistatud nikerdistega hindu jumalustest, templi juures pöetakse kellelgi pead, ning kirevavärvilistes riietes “pühad mehed” ehk sadhud ronivad vägisi pildile.

Mees templi ees laulmas ja tolmu pühkimas:

[audio:Kathmandu_mees_palvel.mp3]

Templiesine heliatmosfäär:

[audio:Kathmandu_Swayambhunath_laul.mp3]

Tiibeti munk Bodhnathi stuupa juures:

[audio:KTM_Bodhnath_munk.mp3]

Usus ja rituaalides on midagi romantilist – mingi lugu, mingi põhjus, miks midagi tehakse. Ühtedeks paeluvamateks elementideks on minu jaoks siin Tiibetist pärit palvelipud ja palverattad.

Juba varasemast olid mulle piltidelt ja filmidest Himaalajatega seoses meelde jäänud mägitemplite külge seotud ning tuulest räsitud värvilised kangatükid. Tegelikult ei ole need mitte niisama kangatükid, vaid tegemist on kindlas värvide järjekorras (sinine, valge, punane, roheline, kollane, sümboliseerides vastavalt viit elementi – ruum, õhk, tuli, vesi ja maa) ülesriputatavate lipukestega, millel on kõigi oluliste sümbolite kõrval kujutatud teatud mantraid ehk pühasid fraase. Arvatakse, et tuul kannab need mööda maad laiali, levitades nii head tahet – seepärast on oluline valida lipu riputamiseks päikeseline ja tuuline päev. Lipule kantud mantrad saavad ajapikku – päikesevalguses pleekides, tuules ja vihmas kuludes – universumi osaks. Vanad palvelipud asendatakse uutega tavaliselt Tiibeti uusaastal, ning põletatakse.

Palverataste funktsioon on sarnane palvelippude omale, kuid siin on silindrikujulisele pöörlevale “rattale” kantud konkreetne sanskritikeelne mantra: “Om Mani Padme Hum”. Silindri keerutamisel pidavat olema sama toime kui palvete suulisel ettekandmisel.

Kathmandu pakatab spirituaalsusest, ent ometi on see hoopis teistsugune, kui see, millega me kristlikus (või kasvõi islamistlikus) maailmas harjunud oleme. Ei ole suurejoonelisi pühakodasid, mis oma kõrgete lagede ja kajava vaikusega seest õõnsaks võtaksid, vaid on väikesed energiapunktid siin ja seal, inimeste sees ja nendest väljas. Kuid millise energia!