Indiast punktist A punkti B sõites näeb tee ääres küllaga mõtlemapanevat – antud juhul väike ülevaade tee ääres kohatud hoiatussiltidest. Sarnaseid, verbaalseid silte oleme varem kohanud näiteks Brasiilias, kuid mujal mitte. Siin näivad nad suisa asendavat meile harjumuspäraseid liiklusmärke – näiteks enamasti manitsetakse lubatud kiirust mitte ületama, kuid kiiruspiirangu märke oleme Indias kohanud üldse vist ühel käel kokkuloetud kordadel, ehk siis praktiliselt üldse mitte.
MacLeodGanjist sai meil üsna kiiresti küll. Mingi hetkeni on turistidele suunatus mõnus (või vähemalt lohutav), kuid sealt edasi on tülpimus kiire tekkima. Lõppude lõpuks ei reisi me ju selleks, et teha tutvust teiste turistidega, vaid ikka kohalike oludega. Siiani oleme liikunud juba ammu sisse tallatud radadel (ning mis seal salata, näinud maailmakuulsaid pilte India elust). Nüüd päramine aeg oma trajektoorist veidi hälbida.
Kõik ei ole veel kadunud. Uus adapter jõudis kohale, ning isegi töötab. Elagu!
Oodates leidsime, et Manali on küllaltki hea koht aja surnukslöömiseks. Ehkki siin suurt midagi teha ei ole, on õhk värske ning vaated vägevad. Mida rohkem põhja poole, seda vägevamaks need muutuvad. Seepärast võtsime ühel päeval ette sõidu siinsamas lähedal, umbes viiekümne kilomeetri kaugusel asuvale Rohtangi kurule.
India elektriga on nii, et kunagi ei tea. Paar päeva tagasi tekkis Manalis ülepinge ning meie sülearvuti vooluadapter kärssas vänge plastikuhaisu ja surina saatel läbi. Võiks ju öelda, et hea, et arvuti ise ei kärssanud, kuid ilma voolutoiteta on arvuti ikka sama hea kui kasutu. Ei saa pilte töödelda, heli töödelda, teksti kirjutada. Mitte midagi ei saa teha. Arvestades, et oleme pealinnast omajagu eemal, võtab uue adaptri organiseerimine ilmselt hea aja. Palju õnne, tõesti! Käesoleva postituse kirjutamine toimub allesjänud akuressursi pealt.
Nii et päris mõneks päevaks saab olema eetrivaikus, kuni uue adaptri kuskilt leiame 🙂
Delhist sai niisiis suund võetud põhja suunas, Himachal Pradeshi, mägisemasse rajooni. Kindlasti oleks näiteks Rajastanis olnud veel palju avastada – asuvad seal ju ka Jaipur, Udaipur ning Jaisalmer – kuid vaevalt, et nende külastamine sellises palavuses meile midagi annaks, ükskõik kui muljetavaldavad nad ka poleks. Pigem võimendaks niigi ahistavat tülpimust.
Pärast seda, kui olime Delhis veetnud kaheksa päeva, viskas igapäevane talumatu leitsak (pärastlõunased temperatuurid +42-45C vahel) lõpuks täitsa üle. Meile ei meeldi suured linnad, aga kuidagi on nii välja kukkunud, et jääme nendesse pikalt pidama – mingeid asju ajama või probleeme lahendama. Mõnes linnas õnnestub koduneda, mõnes mitte. Delhi kuulub ilmselt viimaste kilda, nagu Buenos Aireski, kus veetsime ekspeditsiooni alguses üle mõistuse palju aega. Buenos Aires ei kostitanud vähemalt sitahaisuga igal tänavanurgal, ning seal polnud ka tüütuid rikšamehi, nii et pikemaajalisel viibimisel on tal Delhi ees mõned eelised.
Margus läks konsuli jutule esimesena. Tagasi tulles oli ta ähmi täis, nagu koolipoiss, kellele oli eksamil sattunud pilet, mida ta ei olnud selgeks õppinud. “Mu käest küsiti, millal täpselt me Indiasse sisenesime. Ma ei osanud peast öelda.”
Siis läksin sisse mina.
Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
