Kõik ei ole veel kadunud. Uus adapter jõudis kohale, ning isegi töötab. Elagu!

Oodates leidsime, et Manali on küllaltki hea koht aja surnukslöömiseks. Ehkki siin suurt midagi teha ei ole, on õhk värske ning vaated vägevad. Mida rohkem põhja poole, seda vägevamaks need muutuvad. Seepärast võtsime ühel päeval ette sõidu siinsamas lähedal, umbes viiekümne kilomeetri kaugusel asuvale Rohtangi kurule.

Rohtang La kõrguseks on peadpööritavad 3978 meetrit. Selles mõttes ei ole siin muidugi midagi peadpööritavat, et Boliivias oleme tsikliga ära käinud ka palju kõrgemal, kuid siiski. India turistide seas, keda hetkel on siin väga palju, on Rohtangi kuru tõeline hitt. Lausa sel määral, et mida kurule lähemale, seda tihedamaks muutub kurvilistel ning kohati võimatult lagunenud teedel liiklus, kuni lõpuks seisamegi ummikus kinni. Lumised mäenõlvad on puupüsti täis renditud kasukates ja suusakombinesoonides indialasi – noori ja vanu, kes kilgates esimest korda elus lumesõda peavad või tagumiku peal mäest alla lasevad. Siis veel ponisõidu pakkujad ning vatijope peale tõmmatud rahvariietega tegelased, kes mõne ruupia eest turistidele poseerivad. Melu on võimas, kuid vaatamata eredale päikesepaistele on päris külm. Tasapisi hakkab peale hiilima ka kõrgusest tingitud hingetus ja õrn peavalu, nii et otsustame, et meile aitab küll. Kui kõik hästi läheb, oleme siin ehk kuu aja pärast, kui tee Manalist Lehi avatakse, tagasi. Praegu on siingi veel tee ääres mitme meetri kõrgused lumevallid.

Vashishti külas tagasi, võtame asja vabalt – sööme, magame, vaatame telekat. Ja nii mitu päeva järjest. Jälgime kohalikku elu.

Kuid üldiselt valitseb apaatia, mida võimendab seegi, et ilm pole tegelikult suurem asi ning kiirelt üle taeva sõudvad pilvetupsud on võimelised enne kui arugi saad, juba suurteks vihmapilvedeks koonduma, ning meie suunas nii mõnedki välgunooled ja vihmasahmakad saatma. Lõpuks saab vedelemisest küll ning kui hommikul on ilm võrdlemisi ilus, otsustame, et võtame ette ühe sportliku pingutuse, ehk matkame siit paari kilomeetri kaugusel oleva kose juurde.

Loomulikult on mäenõlvad siin järsumad kui nad silmale paistavad, nii et esialgsest mõnusast jalutuskäigust saab peagi neljakäpukil mööda vihmasadudest libedat ning kiviklibust nõlva ronimine. Ähime ja puhime küll, aga hea on ennast liigutada. Ja juga on võimas.