Pärast seda, kui olime Delhis veetnud kaheksa päeva, viskas igapäevane talumatu leitsak (pärastlõunased temperatuurid +42-45C vahel) lõpuks täitsa üle. Meile ei meeldi suured linnad, aga kuidagi on nii välja kukkunud, et jääme nendesse pikalt pidama – mingeid asju ajama või probleeme lahendama. Mõnes linnas õnnestub koduneda, mõnes mitte. Delhi kuulub ilmselt viimaste kilda, nagu Buenos Aireski, kus veetsime ekspeditsiooni alguses üle mõistuse palju aega. Buenos Aires ei kostitanud vähemalt sitahaisuga igal tänavanurgal, ning seal polnud ka tüütuid rikšamehi, nii et pikemaajalisel viibimisel on tal Delhi ees mõned eelised.

Delhisse jõudes oli kõhulahtisuspisik ikka veel väikestviisi sees, nii et lubasin endale, et katsun asja võimalikult rahulikult võtta, mitte liialt palju ringi rabeleda, ning usaldan meie tsikli India meistrimeeste kätesse. Loomulikult müttasin lõpuks ikkagi ise, sest nii on kõige kindlam. Algul, et ratas lahti võtta, hiljem, et kõik kokku panna. Päris huvitav kogemus, kui kõveras kõhuga auruses töökojas mutrivõtit keerad, tundes samal ajal, kuidas higi mööda su selga alla voolab, püksid kintsude külge kleepumas. Eriti hull on see, kui higi voolab otsaeest silmadesse, pannes need soolast valusalt kipitama. Seesama kuumus lükkas ka kohvri remonti natuke edasi, sest keevitaja keeldus sellise ilmaga töötamast – ei saa teda ka milleski süüdistada, tõesti ebainimlikud tingimused ja suvi pole veel alanudki. Räägitakse, et viimastel aastatel on üldse olnud ebatavaliselt palav ja ehk on lootust, et sel suvel viskab ka +50 C kanti.

Igatahes said India poisid tööga väga hästi hakkama. Bensiinipaak oli justkui uus. Hiljem muidugi selgus, et värv pole kivistunud ja ei kavatsegi seda teha. See minu jaoks väikseim mure, sest Gessu polegi mingi eredavärvilisse läikivasse plastikusse või kroomi mähitud iluduskuninganna pühapäevasteks kohvikuskäikudeks, vaid truu tööloom, kahele rattale tõstetud interkontinentaalne ballistiline rakett, mis küll pommi asemel kannab meid. Tema ilu avaldub rasketes, kuid põnevates teekondades – see on just see ilu, mida mina hindan.

Üldplaanis on kütusepaak endiselt veidi kõver. Bensupump ja paagi ülevoolu ujuk olid otsast ära murdunud, need panime superliimiga uuesti kokku. Kohvril vanad mõrad ja augud alumiiniumkeevitusega kinni. Asja üle järgi mõeldes tekkis idee ka raamile kinnitumise koht toetada 3-millimeetrise alumiiniumplaadiga ning vanast lohvist välja lõigatud kumm veel vahele pista. Mõradel on vibratsioonidega halb komme edasi arenema hakata, ehk aitab lisaplaadiga toetamine ja kummiga tihendamine seda leevendada. Eks aeg näitab.

Karterikaitset päris külge ei saanudki, sest selliseid kummijuppe, mis seal on, asjatundjate sõnul Indias üldse saada polegi. Nii et mootori karteri kaitse jääb meil mõneks ajaks “pooletoobiseks”, olles kinni vaid ühe kummipadjaga.

Küljekott oli meil ju ka katki. Indias õmblustöökodade puudust pole, nad on pea iga nurga peal, isegi väiksemates India külades, nii toimetasime koti esimesse ettejuhtuvasse.

Muide, mototöökojas oli hulgaliselt India mootorattaid, millest erilistena jäid silma kaks. Üks on tõeline haruldus, diiselmootoriga Royal Enfield ja teine Jawa 353 – minu esimene suur mootorratas. Loomulikult tuli viimast nähes peale tõeline nostalgiapuhang, sest pärast seda, kui meie teed läksid lahku, pole ma seda isendit näinud. Nüüd aga oleks minust justkui mälestuste laviin üle voolanud – meenus mu mahajäetud, roostetanud ebausaldusväärne romu, mille soetasin kõrvale pandud kommiraha eest kunagi põhikooli ajal, ning mida hoidsin vanemate eest salajas sõbra garaažis. Meenus ka pool ajast käekõrval tõukamine, pidev remontimine, õlised käed, kahe takti spetsiifiline õlihais mu riietel, lõppkiiruse proovid, vedelad amordid, olematud pidurid… Loomulikult sõitsin ma tol ajal ilma kiivrita. Keegi on öelnud: “me kõik peame idioodi perioodi oma elus läbima, et kunagi targemaks saada”. 😀

Igatahes, pärast seda, kui olime veendunud, et paak ei leki, saigi boksermooor järgmisel päeval hääled sisse. Aitab Delhi kõntsahaisuses ja mürases saunas istumisest – algab teekond värskema õhuga Himaalajatesse.

Lõpupilt töökoja omanike, vendade Kaulidega: