Delhist sai niisiis suund võetud põhja suunas, Himachal Pradeshi, mägisemasse rajooni. Kindlasti oleks näiteks Rajastanis olnud veel palju avastada – asuvad seal ju ka Jaipur, Udaipur ning Jaisalmer – kuid vaevalt, et nende külastamine sellises palavuses meile midagi annaks, ükskõik kui muljetavaldavad nad ka poleks. Pigem võimendaks niigi ahistavat tülpimust.

Mäed on Delhist vaid päevasõidu kaugusel, nii et pikalt ei pidanud me enam põrgukuumust taluma. Päeva lõpuks jõudsimegi juba Shimlasse, mis, asudes 2200 meetri kõrgusel, pakkus meile esimese sõõmu kauaoodatud jahutust.

Shimlast sai suvituslinn 19. sajandil, kui selle “avastasid” Britid, ning sellest ajast alates on nii selle populaarsus kui vastavalt ka mõõtmed pidevalt kasvanud. Mitte kuidagi ei oleks osanud mägikuurordina reklaamitavale linnale mööda kurvilisi teid lähenedes oodata sellist vaatepilti:

Tänaseks ulatub selle elanikkond pea saja viiekümne tuhandeni, lisaks veel turistid. Küllatlki rahvarohke koht niisiis, ning erilisse vaimustusse me sellest ei sattunud, nii et pärast üht ööd (üle pika aja sai ööseks tekk üle tõmmatud, sest temperatuur langes alla +20 C) olime valmis edasi liikuma.

Küsimus oli vaid selles, kuhu edasi? Enne, kui saame oma indiaskäigu õnnestunuks lugeda, tahaks ära käia üsna India põhjapiiri ääres asuvas Lehis ning sõita üle väidetavalt maailma kõrgeimast mootorsõidukiga ligipääsetavast kurust, milleks on Khardung La.

Umbes pool aastast on Leh teed mööda ligipääsmatu – sinna üle peadpööritavalt kõrgete kurude kulgevad teed on lume all, ning ametlikult avatakse need tavaliselt juunis-juulis. Praegu on aga mõistagi alles maikuu, kuid meieni jõudis kuuldus, et legendaarne tee Manalist Lehi on avatud. Arvestades ebatavaliselt kõrgeid õhutemperatuure sel kevadel, tundus see ka loogiline. Hõiskasime rõõmust ning asutasime endid aga Manali poole teele.

Kuigi sõit kulges läbi mägede, oli pildistamisväärset kuidagi vähe. Peaasjalikult torkasid silma mitmed jõetammid ning palju oli tööstusmaastikke – mitte just kõige naturaalsem vaatepilt.

Üks mäenõlvale ehitatud klooster tundus huvitav:

Mida lähemale Manalile, seda kõrgemaks muutusid mäed silmapiiril, kuni ühel hetkel märkasime mäetippudel juba lund, ja siis veel rohkem lund, ja siis veel rohkem… See oli meie jaoks täiesti sürreaalne, lausa uskumatuna tunduv vaatepilt. Pärast pikki kuid kuivetunud, roostekarva maastikel, seejärel rohelises džunglis ning idüllilist mereranda pidi sõitmist seisid nad meie ees – lumised mäetipud! Süda laulis sees. Siit edasi läheb ju veel mägisemaks ning veel lumisemaks. Hüvasti, madalike põrgukuumus!!!

Jõudsime Manalisse, või õigemini ühte selle satelliitküladest, Vashishti, kus elu käib seel suuresti vanamoodi.

Jõudsime siin veidi puhtas õhus ja roheluses lõõgastuda ning õhinal kaardi peal näpuga järge ajada, vaimusilmas terendamas ees ootavad mägiteed, kuni… pädevamad allikad tegid meile selgeks, et tee Manalist Lehi on jätkuvalt suletud ning et heal juhul on oodata selle avanemist maikuu lõpus. Usu siis veel teisi!

Olime parajalt löödud, kuid siis meenus meile, et Lehi läheb ju veel teinegi tee. Olgugi, et märkimisväärse ringiga, kuid ometi läheb! Kuulu järgi avati see mõned päevad tagasi, nii et anname aga minna!