Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.
Sildiarhiiv: inimesed
Koka
Täna saame vist lõpuks liikuma La Pazist Copacabana poole. Kinni jäime siia ennekõike selletõttu, et mul otsustas pärast vaktsiinisüsti palavik kallale tulla, mis mitu päeva taanduda ei tahtnud.
Loe edasi Koka
20 171.20
Kui me mõned päevad tagasi oma pangakontot vaatasime, jäime sõnatuks – meie abipalvele oli vastanud kakskümmend neli inimest, kes olid ürituse toetuseks meie kontole kandnud kokku 20 171.20 krooni.
Arvestades praegust majandusseisu, on see väga suur summa, ja nii mõnigi kindlasti mõtleb seda postitust lugedes endamisi, miks küll toetavad inimesed kellegi motomatka, mitte aga näiteks keskkonnahoidu või lastekodulapsi.
Uyuni ja maailma suurim soolajärv
Uyunis veetsime lõpuks kokku neli ööd. Kuidagi trehvas nii, et samal nädalavahetusel, kui me seal olime, toimus ka Uyuni karneval. Midagi väga suurt see ei olnud, kuna küla ise ei ole teab mis suur (Eesti mõistes ei oleks 14 000 elanikku muidugi enam küla, aga Uyuni on ikka küla mis küla, vähemalt meie silmis). Kolm päeva järjest liikus mööda tänavaid pillimeeste ja kostümeeritud tegelaste rongkäik, keerutati jalga ja lasti pauku.
Kohtumine Hankiga
Kunagi rääkisin, et meie üle 100 000 kilomeetri sõitnud ratas pole ikka mitte midagi võrreldes sama mudeli mõne teise isendi läbisõiduga ja mainisin midagi ligi 700 000 km läbisõidust, mida tegelikult vaid interneti kaudu teadsin.
Üllatusi teel veinipealinna
Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.
Carretera Austral
Tee nr 7 Tšiilis ehk nagu seda paremini tuntakse, Carretera Austral, kulgeb mägede vahelt, läbi metsiku looduse. Tee ise on kehv ning Argentina teest nr 40 poole kitsam (viimane oli muidugi eriti lai, kuid arvestades sealsete tuulte tugevust, oli see igati põhjendatud, kuna muidu oleks ootamatu tuuleiili tõttu teelt välja sõitmise oht olnud kaks korda suurem). Carretera Australil tuult eriti ei ole, kuna see on mägede poolt hästi varjatud, ning loodus on hoopis midagi muud, kui Patagoonias – kõik on roheline, õitseb ja õilmitseb. Kohati oli tunne, nagu viibiksime taas Brasiilia vihmametsas – nii tihe taimkate ja selline mitmekesisus! Nägime ka puid, millel peenikesed juured rippusid okste küljes – nendega abil saavad puud õhuniiskusest “joonuks”.
Lühidalt pühakust
Mööda Argentinat ja Tšiilit ringi sõites silmasime mitmel pool tee ääres punaste lipukestega tähistatud “pühamuid” – enne teadsime vaid ühe taolise olemasolust San Juani maakonnas. Aga nii, nagu kuulus Recoleta kalmistu ei ole ainus omataoline (samal põhimõttel, kuid tagasihoidlikumalt, on siin ehitatud tegelikult suurem osa kalmistutest), on ka see levinud nähtus.
Raketiteadus külakolkas
On olemas riisiraketid (jaapani rattad), pastaraketid (itaalia rattad), mõned erinevad raketid veel ja siis veel hapukapsaraketid (saksa rattad). Meil on see viimane. Sedasorti rakettide olemasolust ei teata siin Lõuna-Ameerikas just palju ja ilmselt sellepärast ei teata palju ka vajalikest tööriistadest ja võtetest. See iselomustab hästi viimast kolme päeva, mille jooksul mööda kogu Perito Moreno küla eri tööriistade järgi jooksnud olen, tahtes ise abi, ent kokkuvõttes hoopis teistele (eelnevatest valdkondadest) uusi asju õpetanud.
Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde
Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. Loe edasi Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde