Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.

Veidi pärast Barilochet möödusime Valle Encantadost ehk Nõiutud Orust, kus teeäärne oli täis üsna müstilise kujuga kivisambaid. Hiljem olid repertuaaris massiivsed kivikaljud, mis justkui ühest suurest kivist valatud, siis iidsetel aegadel toimunud vulkaanipursetest maha jäänud laavakivistised. Vahepeal “ehmatati” meid imetlusest üles kruusalõikude ja teeremondiga, kuid üldiselt tuleb öelda, et Ruta 40 näitas end meile hoopis teisest küljest kui kaugel lõunas.

Mida kaugemale põhja suunas, seda palavamaks läks, kuiva kuuma õhu pahvakad ka läbi sõiduvarustuse nahka kõrvetamas. Lõpuks jõudsime Mendozasse, Argentina veinipealinna. Selge see, et grilli kõrvalt ei puudunud hea vein. Kuna me veinide alal erilised asjatundjad pole, siis valik eri veinide vahel toimub peaasjalikult visuaalsetel kaalutlustel – mida atraktiivsem pudel, seda suurem on veini šanss meie ostukorvi jõuda. Veiniriiulite juurde jõudes olen kõigepealt välja otsinud kas Malbeci (kohalik spetsialiteet) või Cabernet Sauvignoni (üsna lollikindel valik) riiuli ja siis võtnud midagi “silma järgi”.  Et mind inspireerivad väga maakaardid, siis ongi esimeseks eelistuseks pudel, mille sildil on kujutatud maakaarti. Siiani ei ole see kriteerium meid alt vedanud. Üliheaks leiuks oli meie jaoks kaubamärk “Marcus” (pudeli hind meie rahas umbes 50 krooni):

Kui vein maitseb hää, siis grill läks meil ühel õhtul küll aia taha. Kõik oli hästi niikaua kuni pikalt taevasse kogunenud pilvedest ühel hetkel metsik sadu koos välgu ja pauguga maha tuli ning sütest ainult toss alles jäi – vaene liha jäi pooltooreks. Et head kraami oli kahju raisku lasta ning kuna ennegi on toorest liha söödud, siis otsustasin riskida. Maitses ülihea, mis sest et seest veel täitsa roosa. Kõht pole ka veel siiani lahti läinud, nii et küllap oli õige asi.

Mendozas tegelesime natuke ka poodlemisega, nimelt ostsime endale käsitööturult lõpuks mate joomiseks kalebassi ja bombilla. Meister on ise mootorrattur, nii et polnud raske temaga ühele lainele saada.

Koht ise asus otse Mendoza kesklinnas pargis. Sealt ka üks panoraam ja atmosfääri lindistus:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Mendoza-keskpark-diibid-biidid.mp3]

Käisime veel ka Mendozast natuke põhja pool, kus mägine maastik pani taas ahhetama, ning kus nägime ka lademetes kaktuseid. Kuigi plaan oli seal läbi teha üks mägine tee, kuhu ka üks Argentina kõrgmäestikku paigutatud observatoorium jäi, mida Margus näha tahtis – saime siiski tünga osaliseks – tee oli remondi tõttu kinni pandud. Aga sealse looduse ilust saime sellegipoolest maitse suhu: