Tee nr 7 Tšiilis ehk nagu seda paremini tuntakse, Carretera Austral, kulgeb mägede vahelt, läbi metsiku looduse. Tee ise on kehv ning Argentina teest nr 40 poole kitsam (viimane oli muidugi eriti lai, kuid arvestades sealsete tuulte tugevust, oli see igati põhjendatud, kuna muidu oleks ootamatu tuuleiili tõttu teelt välja sõitmise oht olnud kaks korda suurem). Carretera Australil tuult eriti ei ole, kuna see on mägede poolt hästi varjatud, ning loodus on hoopis midagi muud, kui Patagoonias – kõik on roheline, õitseb ja õilmitseb. Kohati oli tunne, nagu viibiksime taas Brasiilia vihmametsas – nii tihe taimkate ja selline mitmekesisus! Nägime ka puid, millel peenikesed juured rippusid okste küljes – nendega abil saavad puud õhuniiskusest “joonuks”.

Alustasime Carretera Australi sõitmist General Carrera järve (mis Argentina poolel kannab nime Buenos Airese järv) läänekaldalt, kuhu jõudmise ajaks oli ilm päris tatiseks muutunud – vihma sadas kümneminutiliste intervallidega, nii et vihmariided pidid kogu aeg seljas olema, ehkki sadu ei olnud tugev. Esimese ropsuga sõitsime välja Coyhaiquesse, kus ootasime pea kolm päeva ilma paranemist, kuid erilisi muutusi ei toimunud – aeg-ajalt  andsid pilved lootust millekski paremaks – isegi päike tuli välja, ent kümne minuti pärast oli jälle vihm platsis. Otsustasime pidevaid vihmahoogusid trotsides teed jätkata – ikka veel lootes, et ehk läheb paremaks. Kuid ei, ja seega võib öelda, et Carretera Australi tõelist ilu me täielikult ei näinudki. Küll aga ühel hommikul, kui olime otsustanud jõuda kella 10-sele Chaiten – Puerto Montt praamile. Et sõita oli jäänud 150 km, startisime pimedas (äratuskell helises 4:30). Et ilm oli öö jooksul paranenud, paljastusid tõusva päikese valguses lumised mäetipud (mis muidu meie eest pilvedesse peitu olid jäänud). Siin-seal oli udu (või olid need hoopis pilved?), ning mõne üksiku tee ääres asuva majahurtsiku korstnast tõusis aeglaselt suitsu. Mida aeg edasi, seda ilusamaks läks ilm. Mõned pildid tippudest:

Liiklust Carretera Australil palju pole, nii et võib pidada tõeliseks imeks, kui ühes kurvis (kus me olime teinud fotopeatuse), üks mikrobuss meist kõigepealt mööda sõitis, siis seisma jäi, ning seejärel kostus mehine “Eesti!”. Kui esimene segadusehetk möödas, oli bussitäis kaasmaalasi juba meid kättpidi tervitamas 🙂 Oli hea meel taas kodust eesti keelt kuulda (sest omavahel räägime juba eesti-hispaania segakeelt). Kingiks saime kodu meelde tuletavad Kalevi kamabatoonid, mis maitsesid õhtul telgis hääd 🙂 (osa on veel erilisteks puhkudeks alles).

Carretera Austral lõppes Chaiténi asulaga, mille läheduses asuv Chaiténi vulkaan oli mõnda aega tagasi ärganud ning terve piirkonna elule sisuliselt kriipsu peale tõmmanud. Enne Chaitenisse jõudmist oli näha tee äärde maha jäetud tühjade rehvidega autosid, ning horisondis tossas endiselt tohutu mäetipp – vulkaan ise. Nüüdseks on vulkaan ilmselt oluliselt maha rahunenud ja leegitsevad magmaojad enam ei voola mööda mäekülgi alla. Küll aga oli tagajärgi igal pool selgelt näha – terves asulas on tänavad tuhaga kaetud ning  asula ise näib justkui unes olevat. Siin on lihapood, siin pagariäri – justkui neid poleks veel varahommikul lahti tehtud, kuid lähemal vaatlusel selgub, et aknaklaasid on tuhased, ning ka treppi pole keegi juba ammu pühkinud. Kõik on maha jäetud. Asula oli tükk aega turistidele suletud, kuid nüüd on praamiliiklus taastatud ning asula ärkab taas elule. Juba on jõutud teha ka mõningasi taastustöid – bensiinijaam on tööle läinud, ja mõned hostelid, peatänavad on tuhast puhtamaks küüritud, aga väga rohkem seal silma järgi siiski tehtud ei ole.

Üldiselt võib öelda, et kui ilmaga veab, siis Carretera Austral peaks igale halbasid teid mitte kartvale motomatkurile, kes kord Tšiili pinnale on juba jõudnud, kuuluma kohustuslikku kavasse.

Killuke ühest järveäärsest kämpingust, mis tuletas meile meelde mõnd suvist Eesti järveäärset:

Ja kui pimeduse langedes tähtede all pidu käima läks:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Entre-Lagos-yle-j2rve-pidu.mp3]