Kui veel Campinases olime, laitsid kohalikud meie mõtte tsikliga Rio de Janeirosse sõita täiesti maha – suur ratas ja veel pealegi välismaa registrimärgiga – kui me veel liikluses peaksime ellu jääma, siis see pidi meile kindlasti õnnetuse kaela tooma. Sest Rios lokkab vaesus ja kuritegevus. Sest kohalikud jõugud korraldavad linna sissesõiduteedel sageli äkkrünnakuid, mille käigus võetakse kõik, mis vähegi võtta annab. Sest politsei on korrumpeerunud. Sest liikvel on libapolitsei. Sest… jne, jne. Mõtlesin juba korraks, et mis siis saaks, kui jätaks Riosse üldse minemata, sest mis selles linnas ikka nii erilist saab olla – erilised rannafännid me niikuinii pole, ja noh, see Jeesus mäekünkal – kindlasti on sellest lahedamaidki monumente. Siis jälle mõtlesin, et ei saa lasta paranoial end niiviisi mõjutada – kui hakata kõikvõimalikke asju kartma, siis ei ole mõtet üldse kodust välja minnagi. Et julge hundi rind kipub rasvane olema, küpseski kõigele vaatamata otsus tsikliga sõit ette võtta, marsruudiks Campinas – Ilhabela – Paraty – Rio de Janeiro.

Ilhabela džunglimaastikud olid pärast pikka “linnapuhkust” Campinases ja Sao Paulos kui sõõm värsket õhku – lõpuks ometi loodus, pealegi teistmoodi loodus, kui see, mida siiani näinud olime. Paratyst leidsime hästi säilinud koloniaalstiilis vanalinna, mida oli seda mõnusam avastada, et turismihooaeg ei ole veel käes, st sa ei ole pidevalt kellegagi künnarnukki pidi koos. Lisaks olid Paraty lähistel kenad rannad. 

 

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/trindade_ookean.mp3]

Suured ookeanilained löövad vastu kaljust Trindade randa.

Veetsime Paratys kaks ööd, valmistudes sisimas “suureks katsumuseks” ehk Riosse minekuks. Üleeile hommikul 250 km kauguselt teele asudes oli pisut kõhe tunne, ning mida linnale lähemale, seda kõhedamaks läks. Ühel tänavanurgal märkasin surfivarustuse poe plakatit – “Paranoid Surf”. Justkui keegi oleks mu mõtteid lugenud! Mida tihedamaks muutus asustus, seda närvilisemalt käis pilk ringi, tuvastamaks kurikuulsaid favelasid ehk vaeste linnaosasid (mida tuli iga hinna eest vältida), püüdmaks aimata võimalikke ohuallikaid. Sõit läbi linna Ipanemasse (kuhu olime plaaninud maanduda) kulges päris pikalt, ent lõpuks ikkagi suuremateta vahejuhtumiteta (v.a. see, et hotelli otsinguil korraks tänaval peatudes tuli meie juurde üks kahtlane tüüp – õnneks oskas keegi võõras näppu viibutades meid tema eest hoiatada, nii et tegime kähku vehkat).

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Rio_floot.mp3]

Mediteeriv flööt lindistatuna meie hotelli rõdult, meie esimene kokkupuude Rio de Janeiro multikultuurilise atmosfääriga.

 

… ja kuigi “me ei ole erilised rannafännid ja kuigi Jeesusest mäekünkal on kindlasti lahedamaid monumente”, veetsime eilse hommikupooliku Ipanema rannal jalutades, inimesi vaadates ja agua de coco’d limpsides ning ülejäänud päeva sedasama Jeesust ja Pão de Açúcari külastades. Nüüd mõistame, miks kutsutakse Rio de Janeirot imeliseks linnaks (cidade maravilhosa). Pole vist tõesti teist linna, mis asuks looduslikult nii erilises, kaunis kohas – ja pole vist paremat vaadet kogu sellele ilule kui Corcovadolt või Pão de Açúcarilt. Minge, käige ära!!!