Riost (kolme suurimat ostukeskust läbi kammides) digifotokaamerat me siiski ei leidnud – oli üht-teist valikut küll, ent seda, mida soovisime, ei olnud – Margus vajab ju intervalomeetrit, mida vaid väga piiratud digiseebikarpidele juurde programmeerida saab (peab kaamera OP-süsteemi murdma). Mõningaid (suhteliselt kehva kvaliteediga) pilte teeb meil ka videokaamera, nii et otsustasime, et “augutäiteks” võib videokaameraga klõpsida, kuni selle õige leiame.

Rio de Janeirost lahkudes võtsime suuna põhja poole, et ära näha Lõuna-Ameerika musta kultuuri üks pealinnu, Salvador.

Vahepeal veetsime ka oma esimese (Lõuna-Ameerika) öö telgis – seal, kus asustust vähem, kasutasime kohe ka võimalust – eukalüptipuude kasvanduse keskel seadsime oma telgi püsti ja selles mõnusas lõhnas ja vaikuses (pärast linnasid) und ootama jäime…

Riost Salvadori suunas sõites kulges teekond suures osas läbi mägisema maastikuga Minas Gerais’i osariigi, kus otsustasime ära proovida ka ühe kaardil punktiiriga märgitud tee. Algul polnud häda midagi, asfalt mis asfalt, seejärel pinnasekattega tee, mis lõpuks kiviseks treppi sõidetud rajaks kujunes. Ratas rappus ja kohvrid kolisesid nii mis hirmus, hea, et hambad suhu jäid 🙂 . Harrastasime tsikli säästmise mõttes taas sõitu püstiasendis, kuid ilmselt ei olnud rattale sellest palju abi, sest kui olime jõudmas Bahia osariiki (mille pealinn ongi Salvador), hakkas tagaots siledal asfaldil sõites õõtsuma, ning kohe oligi põhjus selge – lekkiv tagaamort, mida oli ka spetsiifilisest emulsioonilõhnast (amordis on õli ja gaas segatud) tunda. Salvadorini veel üle 500 km, otsustasime jääda lähimasse linna, Vitória da Conquistasse.

Et oli pühapäev, olid kõik töökojad kinni, nii et meil ei jäänud üle muud, kui otsida hotell ning järgmist päeva oodata. Paljulubava nime “Hotel Paraiso” (tõlk: Hotell Paradiis) taga peitus paras peldik, aga mis sa, hing, teed – lootus järgmisel päeval mehhaanik leida ning sellest mittemidagiütlevast linnast (karjakasvatuspiirkonna keskusest) minema saada pakkus pisutki lohutust. Õhtul näljasena mingisugustki söögikohta otsides tegime lõpuks otsuse hotellis vastas oleva, esmapilgul küllaltki kahtlase olemisega õlleka “A Garagem” (tõlk: garaažis) kasuks – rohkem läheduses ühtegi kohta pole, ka poodi mitte. Kahtlesime ja kõhklesime küll, aga läksime ikkagi sisse ja võtsime alustuseks ühed Pepsid. Käimas oli karaokeõhtu – järjest tulid esitamisele portugalikeelsed hitid – mikrofon ei vaikinud hetkekski, ikka tikkus lavale mõni hõbekõri, kusjuures tuleb öelda, et viisipidamise ja hääleulatusega siin inimestel probleemi pole (loe: Eestis olen hullemale karaokelaulule peale sattunud), kui mõni harv juhtum välja arvata.  Mõnes refräänis lauldi kooris kaasa. Igatahes on Brasiilia meile siiani jätnud kõige rassipimedama riigi mulje – baaris oli (vähemalt) üks transvestiit, kaks prostituuti flirtisid oma klientidega, oli mustanahalisi, blonde, punapäid, ülipikki ja ülilühikesi – siin külakolkas on kõik nagu üks perekond ning pealtnäha on tolerantsi küllaga – inimestel lastakse valida oma elutee ning austatakse seda, ka Eestis võiks nii olla. Grill-liha oli igatahes maitsev ning õlu oli odav – mida veel tahta!

Üks emotsionaalsem karaoke A Garagem baarist 😀 :

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/vi_da_con_garage_karaoke.mp3]

 

Ja öised piljardimängijad tänava ääres (tuldi autodega letti ja tehti pagasiluuk tümaka kuulmiseks lahti):

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/vi_da_Conquista_r6dult.mp3]

 

Täna hommikul otsisime üles, väidetavalt linna parima, amordispetsialisti, kellel kahjuks vajalikke tihendeid polnud. Nüüd on tihendid tellitud, ratas töökojas lahti võetud ja ootame kolmapäeva, kui ratas teoreetiliselt (ei tea ju, kui kiiresti see tihend siia jõuab, kas see üldse sobib sellele amortisaatorile, jne) korras peaks olema. Siis põrutame Salvadori. Seda muidugi eeldusel, et meil siin ülemäära palju aega ei kulu, sest hiljaaegu avastasime, et meie rattal on lubatud Brasiilias olla vaid 30 päeva, alles on jäänud 14 päeva, kuid me oleme piirist päris kaugel ja Salvador veel kaugemal…

 

Ja siin üks videolõik Brasiilia teedest, need küll pigem kõige kergemat sorti. Muusika panime vastavalt kohaliku disko – kõik mootorratastega seotud kraam ei pea olema rock, metal või muidu “karvane” – lükkame ehk stereotüüpe veidi ümber 😀