Pärast seitset tundi internetikohvikus kükitamist*, lubage esitleda:
Lõigukesi Samosiri saarelt Toba järvel:
Ja “jalutuskäiku” Bukit Lawangi džunglisse:
*üleslaadimiskiirus on siin väga nutune.
Rubriigiarhiiv: Aasia
Jõuludeks lahinguväljale
Eelmises sissekandes heitsime juba pisut valgust Toba järve piirkonnas elavale Bataki rahvale ja nende huvitavale arhitektuurile. Jäime keset järve asuvale Samosiri saarele kauemaks, et selle kultuuriga veidi lähemalt tutvust teha – kehvasid teeolusid trotsides otsisime välja ka isoleeritumad külad, kus elamine ehedam. On tõesti huvitav, kuidas inimesed veel tänapäevalgi, kui enamus pürgib modernsuse poole, ikka traditsioonilistes majades elavad, kuigi võib arvata, et kui jõukus nendeni jõuab, ehitavad nemadki endale igava, ent tänapäevase eluaseme.
Õde-venda?
Tee ja kohv munaga
Bukittinggis olles sattusime hommikusööki otsides poolkogemata ühte kohalikku katusealusesse (muud nimetust ei oskaks sellele söögikohale anda, sest peale katuse ning laudade-pinkide seal suurt midagi polnud, isegi seinu mitte). Kuna selle ees olev plakat lubas teh telur‘ i ja kopi telur‘ i, ehk siis vastavalt munateed ja -kohvi, mis pidavat olema kohalik spetsialiteet, siis võtsime südame rindu ning tellisimegi. Eks natuke kõhklesime ka. Veel rohkem tekitas kõhklusi see, kui kokk meie tellimuse peale suured silmad tegi ning küsis: “Olete ikka kindlad? Teate te üldse, mis see on?”. Jäi mulje, nagu tegemist oleks millegi õudustäratavaga, kuid taganemisteed polnud, sest niikuinii jälgis meid juba mitu uudishimulikku silmapaari. Ja kohalikku kraami tuleb ikka proovida, kui see just väga ekstreemne pole.
Bukittinggi soe tervitus
Merepinnast 930 meetri kõrgusel asuvasse Bukittinggisse saabudes ei saa kohe aru, mis on selles linnas sellist, mis sinna rohkelt turiste toob. No asubki kolme vulkaani vahel, ja mis siis? No pakubki häid võimalusi lähedalasuvaid kanjoneid ja traditsioonilisi külasid avastada, aga mis selles linnas endas erilist on? Lonely Planeti arvates on see kohustuslik peatuspaik Sumatral, nii et võtame end kokku ning ähvardavate vihmapilvede kiuste kammime mõistliku diili otsinguil läbi mitmeid hotelle, peas kummitamas küsimus – on asi seda väärt? Kui lõpuks leiame hotelli, mis pakub meile 165 krooni eest määrdunud seinte, ent sooja veega VIP-tuba (viimasel ajal on meie pesukorrad toimunud külma vee ja kopsiku abil), on otsus langetatud – kui lahkumegi elamusteta, saame vähemasti kohutavalt läbihigistatud pesu üle pika aja kuuma duši all pestud. See on piisav argument.
Peateele tagasi
Sumatra keskosasse jõudmine tähendab seda, et Lonely Planeti andmetel on meil jälle midagi vaadata. Mitte, et lõunaosa poleks meile midagi pakkunud, otse vastupidi – maastikud ja kokkupuuted kohalikega on igati ületanud meie ootusi. Kuid ilmselt seetõttu, et seal, kus me liikusime, praktiliselt puudub turismi infrastruktuur, ei ole Lonely Planetis selle kohta suurt midagi.
Sumatrast sisse võetud
Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.
Kuidas me baksot otsimas käisime
Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.
Hüvasti, Jaava!
Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.
Epitsentris
Jaava kohta öeldakse, et see on Indoneesia riigi kese, ning arvestades, et saar on koduks enam kui poolele Indoneesia rahvastikust, siis kõlab selline väide küllaltki põhjendatult. Kui sellel keskmel on olemas veel oma kese, siis selleks on kahtlemata Jakarta.
Saabusime Indoneesia pealinna paraja portsu skeptilisusega, olles läbinud pea sadu kilomeetreid kestvad liiklusummikud. Jah, kui Jaava idaosa võlus meid avarate vaadete, sillerdavate riisipõldude ja hubaste mägiküladega, siis mõnisada kilomeetrit enne Jakartat avastasime end järsku tihedast liikluskeerisest, kus õhu asemel tuleb sisse võtta heitgaaside uimastavat mikstuuri ning kus üle kõige määrab mängureeglid see, kellel on suurem gabariit (ehk puhas füüsika – suurematel on suuremad õigused). Ja mida Jakartale lähemale, seda intensiivsemaks see kõik muutus.