Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.
Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.
Selleks ajaks, kui Phuketist minema saime, oli meil merest ja randadest tekkinud piisav küllastumus, nii et enne Taisse saabumist tehtud plaani – külastada veel näiteks Samui või Phangani saart – viskasime suhteliselt kerge südamega üle parda. Asusime niisiis taas teele põhja suunas, läbides Kra maakitsust.
Juhtus nii, et sattusime Phuketisse. Mitte juhuslikult, ent mitte ka ootuspäraselt – loogilisem valik oleks meie jaoks olnud mõni rahulikum ja idüllilisem saar, kuid juhtus nii, et Marguse ema-venda otsustasid meid kaugele maale kaema tulla, ning Phuket tundus selles mõttes hea, et siia on Eestist mugav tulla (Helsingist tšarterlennuga), ning lisaks meie “vaatamisele” saavad nad pisut ka Eesti talvekülmast võetud varbaid soojendada.
Teel on oldud üle 15 kuu, läbitud üle 93 000 kilomeetri ja päeviku sissekande järjekorranumbriks ümmargune 200. Mis mõtted meil peas on?
Kuala Lumpurist edasi oli plaanis väisata Malaisia idarannikut, mis pidavat olema ehedam, malaisialikum kui kosmopoliitne läänerannik. Enne veel, kui pealinnast lahkusime, saime tuttavaks ühe kohaliku motomehega, kel nimeks Dean. Või mis ta niiväga kohalik ongi – pärit Inglismaalt, töötanud Hiinas ja Indoneesias, ning elab nüüd jaavalannast naisega Kuala Lumpuris. Juba enne, kui Malaisiasse jõudsime, võttis ta meiega ise ühe välismaa motofoorumi kaudu ühendust ning avaldas soovi kohtuda. Mis siis ikka – meie jaoks hea võimalus kohalikku infot hankida, ning ükskord ometi jälle päris inglise keelt harjutada.
Penangist teel Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse otsustasime väisata paljukiidetud Cameroni mägismaad. Mõtlesime, et kasutame ära võimalust minna mööda kiirteed, sest ausalt öelda ei mäletanud enam, mis tunne on kiiresti sõita – nii Ida-Timor kui Indoneesia olid valdavalt kulgenud pideva kiirendamise ja pidurdamise ning aeglaste sõidukite vahel sõelumise rütmis, nii et mõte kiirteel sõitmisest kõlas täiesti ahvatlevalt. Tegelikkus sai muidugi olema mõnevõrra erinev. Nagu võiski arvata, oli kiirtee heas korras, modernne ja täiesti igav, ning õiget “tuul näkku puhumas” tunnet ei tekkinudki, sest oleme ju ometi troopikas ning õhk on kuum ja lämbe. Austraalia tuli meelde hoopis.
Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.
Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.
Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.
