Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.
Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.
Kuna liiklus on Bangkokis mõistagi tihe, siis on jõgi ka selles mõttes õnnistuseks, et see aitab tänavate liikluskoormust pisutki vähendada – mööda Chao Prayat veetakse nii kaupa kui inimesi – terve linna pikkuses on käima pandud jõetaksod. Nende sõidugraafikut vaadates on ilmne, et tegemist ei ole pelgalt turistidele mõeldud teenusega, nagu see tihtipeale kipub olema. Sagedasemad väljumised hommikusel ja õhtusel tipptunnil viitavad sellele, et on lähtutud tööl käivate inimeste vajadustest.
Sattusime ühe paadisilla juures olema just päikeseloojangu ajal ning salvestasime Bangkoki jõeäärsetele iseloomuliku kriuksuva heli, mida spetsiaalne ujuv-kai lainetel õõtsudes tekitas – just sellise heli saatel ootad sina seal kail oma paati:
Kui juba liiklusest juttu tuli, siis ei saa jätta mainimata ka seda, et linn kubiseb tuk-tukkidest ehk kolmerattalistest mototaksodest, kellel näivad käed ja jalad tööd täis olevat, sest just praegu on Tais turismihooaeg:
Nagu iga teine turist võib teile öelda, võivad tuk-tukkide juhd olla parajalt tüütud, püüdes teid iga hinna eest nö rajalt maha võtta ning sõidutada sinna, kuhu pole vaja. Seepärast olemegi eelistanud ringi liikuda jalgsi. Pealegi – nii näeb ja kuuleb rohkem huvitavaid asju.
Näiteks sattusime juhuslikult peale koolimajast tänavale kostvale muusikatunnile, kus lapsed mängisid kohalikke pille:
[audio:Bangkoki_muusikatund.mp3]Või siis üks naljakamaid, kui mitte öelda eredamaid elamusi Bangkokis – õhtupimeduses jõeäärses pargis toimuv aeroobikatrenn – kiitsakas, peenikese häälega meestreener ees, ning kirju seltskond tema järel kõlaritest valjult kostva tantsumuusika taustal kepslemas. Treener meenutas meile väga Duracelli jänest, kes aina rääkis ja liikus nagu oleksid sipelgad püksis. 🙂
Ka ühes pühakojas suutsime kõrvetava päikese kiuste ära käia – selleks sai Wat Pho, Bangkoki suurim ja vanim (ehitatud 16. sajandil) budistlik tempel. Ütlen “suutsime” seepärast, et nagu eelmises postituses sai vist juba mainitud, on siinsed pühakojad küllaltki nagu ühe puuga löödud, st kui oled mõnda juba näinud, siis ei ole enam nii huvitav. Selle templi puhul oli siiski tähelepanuväärne see, et ühes selle kodadest asub Tai suurim lamava Buddha kuju, mis on koguni 46 meetrit pikk. Seda lihtsalt peab nägema, et saada aimu, kui suur ta tegelikult on – kogu hoone on teda täis!
Küllatlki muljetavaldavad olid minu arvates ka templi juures seisvad stuupad – suuremad ja väiksemad kellakujulised monumendid, mille eri tasandid tähistavad (järjekorras alt üles) viit elementi – maad, vett, tuld, tuult ja tühjust.
Veel mõned pildid Bangkokist, selle tegemistest ja inimestest:
Duraselli jänes on küll tasemel. 😀 Pildid on jätkuvalt super head ja jutt veel parem. Püüdke ikka samas vaimus jätkata.
Kõike head teile!
Mul Saigonis tehtud täpselt samasugune võimlejate pilt 🙂