Siis, kui olime arvanud, et vaevalt, et ükski budistlikest pühakodadest Tais meid enam suudab üllatada, avastasime midagi eriti kaunist. Kui muidu on templid eredates toonides, mis päikese käes niivõrd helendama löövad, et palja silmaga on valus vaadata, siis Wat Arun, India koidujumala Aruna järgi nime saanud tempel on hoopis teistsugune – maalähedastes, rahulikes toonides, nagu päikesetõusueelselt udusse mattunud maa.

Lähemal vaatlusel selgub, et sel 19. sajandi algul ehitatud templil on värve siiski küllaga – nimelt on selle dekoreerimises ära kasutatud Hiina kaubalaevade poolt siia toodud portselan, mille kildudest on kokku pandud lillekesi ja muid ornamente. Kes oleks võinud arvata, et taldrikutest saab ehitusmaterjal?

Kuid üks positiivne elamus Bangkokist on seotud ka inimestega. Tuleb öelda, et üldiselt on Tai rahvas meile jätnud küllaltki vaoshoitud, tõsise mulje, kuid selline arusaam sai kiiresti ümber lükatud, kui meiega võttis ühendust kohalik motofotograaf nimega Nikkasit, kes kutsus meid välja õhtust sööma. Ei kulunud palju aega, et aru saada, et tegemist on väga entusiastliku ja särasilmse inimesega, kellel on ka sama masti kamraadid. Tulime meeleolukalt kohtumiselt tulema uute sõprade poolt kingitud pühendusega fotoalbumi ning ise maalitud T-särkidega.

Meeleolukas ei olnud see õhtupoolik aga mitte ainult inimeste poolest, vaid seda vürtsitas kahtlemata ka üks halenaljakas vahejuhtum. Nimelt toodi ühel hetkel lauda (mis oli juba niigi täis head ja paremat) kaanega kaetud kauss, mille sees pidid olema krevetid. Mina kui suur krevetisõber ei hakanud siis häbenema, vaid otsustasin kohe härjal sarvist haarata, kuid nii kui ma kaant paotasin… Terve laudkond, ja tõenäoliselt poole restorani jagu rahvast vaatas ehmunult minu poole, kui kaas valju kiljumise saatel tagasi kausi peale lendas. Olin täitsa šokeeritud. Mitte niivõrd sellest, mida ma kausis nägin, vaid oma reaktsioonist – mulle ei meenu küll, et ma kunagi oleks millegi peale kiljuma pistnud. Kausis polnud miski muu, kui krevetid. Pisikesed, elusad krevetid. Tailased ise nimetavad neid tantsivateks krevettideks, sest nii, kui kausi kaant paotada, hüppavad nad sealt välja. Seda ei osanud ma küll oodata!

Kui ma lõpuks ehmatusest ja piinlikkusest üle sain, siis ei saanud muidugi jätta võimalust seda kohalikku delikatessi proovida ära kasutamata. Järeldus on sama, mis Indoneesias söödud krabigi puhul – süüa võib, aga mingit ekstaasi ei tekita. Võib-olla on asi ka selles, et loomast on kahju. Liiatigi veel elusast…

Oleme Bangkokki veidi kinni jäänud, sest minul otsustas tekkida palavik koos köha ja kurguvaluga – saatuslikuks on ilmselt saanud need 30-34C ilmad kombineerituna pidevalt ülejahutatud poodide, internetipunktide ja söögikohtadega, mis organismi lihtsalt “sassi” on löönud – justkui käiks kogu aeg grillahju ja külmiku vahet. Ja peab nentima, et haige sellise väljakannatamatult kuuma ilmaga pole üldse hea olla.

Bangkokist edasi on plaanis põrutada Kambodžasse ja Laosesse, mistõttu me ei raisanud siin aega, vaid panime Gessule alla uhiuued sussid (sellised, mis kannatavad teatud määral ka sõitu Laose rohketel pinnaseteedel) ning organiseerisime kummagi riigi jaoks vajalikud viisad. Sedapuhku läks kasutusse teine kaasasolev passikomplekt, sest esimesed passid on tänaseks otsast otsani templeid täis löödud.