Kamerunis oli meil plaan sõita Atlandi ookeani ääres asuvasse Kribisse, kuhu jõudmiseks lõunapiiri äärest on põhimõtteliselt kaks teed – mööda asfalti läbi pealinna Yaounde, või mööda mudarada, aga see-eest otse. Kuid kes see ikka viitsib ringiga minna?
Teel läbi Gaboni põhjaosa ületasime viimast, ehk neljandat korda ekvaatorit. Võiks ju küsida, miks ekvaator kellelegi korda peaks minema, sest mis ta muud on kui üks imaginaarne joon. Kuid kas pole nii, et säärased asjad, mida käega katsuda ei saa – nagu igasugu reeglid ja määratlused – on meie tsivilisatsioonis hirmus tähtsad?
Pärast seda, kui Cabindast väljumine võttis poolteist tundi aega (mingit probleemi ei paistnud olevat, lihtsalt passidega joosti ringi, tõsteti ühest kohast teise, kuni lõpuks saime väljumistemplid sisse), ja arvestades meie hiljutist kogemust Kongo Demokraatliku Vabariigi piiri ületamisega, rabas Kongo Vabariigi efektiivsus lihtsalt jalust – kümne minutiga olid passid tembeldatud ja Carnet täidetud. Isegi “head teed” sooviti. Härrased Kinshasas (ja miks mitte ka mujal) võiks eeskuju võtta.
Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.
Lubango jäi selja taha, ning pärast mitmetunnist loksumist auklikel teedel jõudsime Benguelasse. Sama nime kannab muide ka külm hoovus, mille tõttu ekvaatorist allapoole jääva Aafrika läänerannik näeb välja enamasti kuiv ja kõle – täielik vastand idaranniku sulnile troopikale. Ja samanimeline on ka möödunud sajandi üks grandioossemaid projekte siinmail – niinimetatud Benguela raudtee, mille ehitamist alustati 1904 ning mis valmis alles pea kolmkümmend aastat hiljem.
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
Namiibia. Namiiiiiiiibia. Tee kulgeb pikalt-pikalt, enne kui horisondi taha ära kaob. Tuul pühib katkematult üle liivaste poolkõrbeväljade. Taevas on kui vesivärvimaal ning ere päike pimestab silmi. Oleksime kui tulnukad võõral planeedil.
Kaplinnas me väga palju aega ei veetnud – nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Mitte, et tal otseselt midagi häda oleks olnud, kuid erilisi emotsioone, nagu neid võiks niivõrd legendaarse staatusega linnalt oodata, me eest ei leidnud. Aafrika kui sellise mõistes muidugi väga viks ja viisakas linn – aja või mõne Vana Maailma metropoliga segi – kuid see “miski” jäi nägemata, kuulmata, kogemata.
Lesotho on väike riik, eriti Aafrika mõistes – pindalalt vaid umbes 30 000 ruutkilomeetrit, nii et ta risti-rästi läbi sõita või talle üks korralik ring peale teha pole just teab kui raske. See tähendab, kui ilm lubab.
