Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Autori Kariina postitused
Kodutee (I osa)
Aafrikaga reis muidugi ei lõppenud – ees seisis veel Euroopa, mis tuli sisuliselt ühest servast teise läbi sõita. Et käes oli oktoobri teine pool ning tali lähenemas, ei saanud me Euroopat nautima jääda, vaid pidime marsruuti ning selle läbimiseks kuluvat aega optimeerima – muidu oli oht, et koju naasmine võib toimuda lumes. Optimeerida ei olnud muidugi kerge, kuna Euroopas on näha oi-kui-palju ning hiljaaegu meie postkasti sadanud küllakutsed moto- ja reisientusiastidelt Euroopa eri paigust tundusid kõik väga ahvatlevad – pole ju midagi paremat kui lisaks niisama ringi tiirutamisele saab kuulda ka kohalike arvamust ning seikasid nende elust. Pidime tegema valiku.
Taevast maa peale tagasi
Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
Punases linnas
Tegelikult ei olnud meil kindlat kavatsust Marrakechi minna, kuna kuuldavasti olla see iidne Maroko pealinn (Maroko nimigi on tuletatud Marrakechist, mis berberite keeles tähendab “jumala maad”) täis bussituriste ning hašišinäljas wannabe-hipisid. Tavaliselt turistide üleküllus midagi head ei tõota, ning Marrakechi puhul on (äärmuslike) islamiusuliste kohalike emotsioonid miniseelikutes ning muidu nappides rõivastes turistide suhtes leidnud ka valusa väljenduse – alles see oli, kui mediina peaväljakul turistide seas populaarses kohvikus lõhkes pomm, mis tappis seitseteist inimest.
Kahe vahel, muinasjutus
Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…
Araabia muinasjutt?
Mauritaania on seninähtud Aafrikaga võrreldes kui teine maailm – vihmadest küllastunud rohetav savann asendub liivaväljale laiali puistatud kuivetunud rohututsakatega, asulad meenutavad enam telklaagreid kui reaalseid külasid, ning harjumatult palju on näha kaamleid. Ka inimesed on teistmoodi – heledama naha ning hoopis teistsuguse riietumisstiiliga kui näiteks Malis – siin-seal näeb vilksatamas burkat ning mehed kannavad boubou’sid – maani ulatuvaid, sügavate lõhikutega hõlste, mis ausalt öeldes jätavad küllaltki ebapraktilise mulje.
Paras kompott
Mali vaatamisväärsused jäävad peaasjalikult riigi idaossa, nii et kui me Djennést lääne suunas lahkusime, ei olnud enam midagi põnevat oodata ning polnud muud, kui lihtsalt sõita, Bamakosse välja.
Mudalinnas
Djennés, omal ajal vaata et Timbuktust tähtsamaski kaubanduslinnas, asub maailma suurim mudast ehitis – möödunud sajandi algusest pärit moshee, mis on ühtlasi Mali üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kuna erinevalt ülemüstifitseeritud Timbuktust on Djenné hõlpsasti ligipääsetav, ning kuna pärast Aafrika lääneranniku vaatamisväärsustevaesust – kus oli küll kauneid maastikke, omapäraseid rütme ning kuhjaga seiklusi, aga mitte vaatamisväärsusi kui selliseid – kulus väike annus kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu marjaks ära, saigi suund Djennéle võetud.
Unistus Timbuktust
Oli 14. sajand, kui esimesed araablastest maadeavastajad siia jõudsid, ning leides eest ida suunas voolava jõe, jõudsid varmalt järeldusele, et küllap on tegemist Niilusega. Tegelikult oli see hoopis Niger – niivõrd kesised olid tollal veel inimeste teadmised geograafiast. Kui eurooplaste, kes polnud selleks ajaks veel Aafrikat vallutama asunud, kõrvu levis kuuldus, et Nigeri kallastel, Sahara lõunaveerel asub Timbuktu, “linn, kus tänavad on kullast”, muutus selle asukoha kindlakstegemine järsku ülioluliseks. Suurem osa avantüristidest, kes tegid katset Timbuktusse jõuda, leidis lõpu malaaria, düsenteeria või vaenulike kohalike toimel, kuid ometi oli tung suur. Prantsuse Geograafiaühing pani esimesele mittemoslemile, kes Timbuktus ära käib ning sealt elusalt tagasi tuleb, välja lausa rahalise preemia.
Orjuse rütmid
Aafrikas ringi rännates ei saa kuidagi üle ega ümber orjuse teemast – ehkki meie jaoks tundub see keskagse mõistena, on orjakaubandus siin ilma teinud sajandeid ning näiteks Mauritaanias keelustatud alles 1980ndatel. Sugugi mitte vähem huvitav ei ole see, et kuigi oleme harjunud halvasti mõtlema eelkõige just orjakaubanduse lõpptarbijast ehk orjapidajast, on tegelikult sama kuritegelik roll olnud täita vahendajatel, ehk ei kellelgi muul kui siinkandi kunagistel kuulsusrikastel impeeriumidel (sealhulgas meile tuttav Abomey kuningriik), kelle jaoks orjade müük oli peamiseks sissetulekuallikaks.