Langari külast hakkas tee üsna konkreetselt mäkke ronima. Jätsime hüvasti meile mitu päeva teekaaslaseks olnud Pandži jõega, ning ühtlasi vaadetega Afganistanile (tegelikult ka Pakistanile, sest kohati on Pakistani Tadžikistanist eraldav Wakhani koridor nii õbluke, et üle veidi madalamate, Afganistani territooriumil olevate mägede, paistavad mõned Pakistanile kuuluvad lumised “hiiglased”).
Usbekistanis jäi see mõte kõlama eriti valjusti. Sisenedes Usbekistani läbi ühe eraldatumas piirkonnas asuva piiripunkti, ümbritses meid stepi asemel peagi poolkõrb. Saja kilomeetri vältel puudus tee ääres igasugune asustus – polnud isegi kaamleid mitte.
Meie kaubalaev, “Professor Gül”, jõudis Aktau sadamasse kell neli öösel, ehk umbes täpselt nii, nagu lubatud. Ärkasime selle peale, et purser tormas mööda laevakoridori ning palus üsna nõudlikul toonil voodipesu tagastamist (teise öö laeval veetsime siiski kajutis). Kuigi hea meelega oleks veel veidike tukastanud, olime mõnes mõttes elevil, sest olime oma esimese “Stan-i” lävepakul.
Gruusia üks idapoolsetest piirkondadest, Tusheti, on tuntud metsiku, puutumata looduse poolest, mille pandiks on küllaltki keeruline ligipääs. Olles ülejäänud Gruusiast eraldatud kõrgete mägede poolt, pääseb sinna vaid loetud kuudel aastas – kusjuures isegi niiöelda püsielanikud, keda on kokku vaid mõni tuhat, kolivad talveks mujale.
Armeeniast Gruusias tagasi, oli meil plaan veel vähemalt korra mägedesse põigata, ning ilma pikemalt mõtlemata (st isegi Tbilisist põrutasime otsejoones läbi, peatudes korraks ainult selleks, et tankida) võtsime suuna üpris Venemaa piiri ääres asuvale Kazbegile, uue nimega Stepantsminda.
Kui mõelda, miks me reisime, siis põhjuseid on loomulikult mitmeid, aga üheks tõmbenumbriks on meie jaoks kindlasti maastikud, ja teiseks toit.
Piiriületus Armeeniasse võttis ootamatult palju aega – päris palju oli armeeniakeelsete paberitega ringi jooksmist, ning maksma läks see kahepeale kokku umbes 42 eurot. Kui lõpuks riigis sees olime, asusime kohe telkimiskohta otsima, kuna päike oli juba üsna madalale vajunud ning Gruusia poolt paistsid peale tulevat äikesepilved.
Gruusias on rohkelt pika ajalooga kirikuid ja kloostreid – üks vingem kui teine. Kõiki neid läbi käia me muidugi ei kavatse, aga mõned huvitavamad (ja paremini trajektoori sobituvad) valisime siiski välja.
Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.
Margus oli endale pähe võtnud, et tuleb Transnistriasse minna. Enamusel kaartidest te sellist riiki ei leia – ametlikult ei ole seda justkui olemas, sest praktiliselt keegi (peale Venemaa vist) ei ole Transnistriat tunnustanud. Ometi on neil oma valitsus, oma rubla, ning muidugimõista ka toimiv piirikontroll. Olime lugenud õuguslugusid sellest, kuidas sellesse Moldova territooriumil asuvasse “vabariiki” ei pääse ilma hulgaliselt sularaha loovutamata, ning et politsei pidi igal võimalusel püüdma väljamõeldud rikkumiste eest trahve kasseerida. Just selline koht, kuhu iga normaalne turist tahab minna!