Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.
Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.
Eelmises sissekandes heitsime juba pisut valgust Toba järve piirkonnas elavale Bataki rahvale ja nende huvitavale arhitektuurile. Jäime keset järve asuvale Samosiri saarele kauemaks, et selle kultuuriga veidi lähemalt tutvust teha – kehvasid teeolusid trotsides otsisime välja ka isoleeritumad külad, kus elamine ehedam. On tõesti huvitav, kuidas inimesed veel tänapäevalgi, kui enamus pürgib modernsuse poole, ikka traditsioonilistes majades elavad, kuigi võib arvata, et kui jõukus nendeni jõuab, ehitavad nemadki endale igava, ent tänapäevase eluaseme.
Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.
Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.
Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.
Jaava kohta öeldakse, et see on Indoneesia riigi kese, ning arvestades, et saar on koduks enam kui poolele Indoneesia rahvastikust, siis kõlab selline väide küllaltki põhjendatult. Kui sellel keskmel on olemas veel oma kese, siis selleks on kahtlemata Jakarta.
Saabusime Indoneesia pealinna paraja portsu skeptilisusega, olles läbinud pea sadu kilomeetreid kestvad liiklusummikud. Jah, kui Jaava idaosa võlus meid avarate vaadete, sillerdavate riisipõldude ja hubaste mägiküladega, siis mõnisada kilomeetrit enne Jakartat avastasime end järsku tihedast liikluskeerisest, kus õhu asemel tuleb sisse võtta heitgaaside uimastavat mikstuuri ning kus üle kõige määrab mängureeglid see, kellel on suurem gabariit (ehk puhas füüsika – suurematel on suuremad õigused). Ja mida Jakartale lähemale, seda intensiivsemaks see kõik muutus.
Peale vulkaanide on Jaaval muudki. Saarel, kus elab tuhat inimest ruutkilomeetri kohta, kui saarele mahub üle 130 miljoni inimese, ei saa märkamata jääda inimtegevuse jäljed, ja seda kogu oma ettekujuteldavas mitmekesisuses.
Mõelda vaid, tuhat inimest ruutkilomeetril! Tegelikult, nagu varasemalt juba mainisime, leidub isegi siin kohti, kus inimesed ei ela üksteise kukil. Mägitee on meid viinud läbi vaiksete, tagasihoidlike külade, kus aeg näib tiksuvat hoopis teises rütmis kui muidu. Inimesed on lihtsamad, rahulikumad, ei torma välismaalasi silmates kohe küsima “Where you come from?”, “Where you go?”.
Lõigukesi Floreselt, Sumbawalt, Balilt ja Jaavalt.
Eelmises postituses oli hinduistlikest matustest juba paari sõnaga juttu, kuid täna puutusime selle nähtusega juba lähemalt kokku, mis motiveeris meid sel teemal veidi lähemalt peatuma. Kuna meie teadmised hinduismist on kahetsusväärselt kesised, siis ei pretendeeri käesolevas postituses olev info täielikkusele, vaid tegemist on meie tõlgendusega nähtust ja meie käsutuses olevast infost.
