Eelmises postituses oli hinduistlikest matustest juba paari sõnaga juttu, kuid täna puutusime selle nähtusega juba lähemalt kokku, mis motiveeris meid sel teemal veidi lähemalt peatuma. Kuna meie teadmised hinduismist on kahetsusväärselt kesised, siis ei pretendeeri käesolevas postituses olev info täielikkusele, vaid tegemist on meie tõlgendusega nähtust ja meie käsutuses olevast infost.

(Bali) hindude uskumuse kohaselt ei ole keha midagi enamat kui ajutine, ebapuhas kest, mis hoiab selles sisalduvat hinge maa küljes kinni, ning et surm ei tähista mitte kõige lõppu, vaid see on kõigest etapp hinge taassünnis. Ehkki tegemist on kurva sündmusega, ei sisalda see endas meile, kristlastele tuntud traagikat, ning seetõttu on siinsetel matustel tuntav positiivne, isegi rõõmsameelne alatoon.
Hinduistlik matus tähendab surnukeha tuhastamist, sest ainult sel kombel on keha viis elementi (õhk, maa, tuli, vesi ja ruum) tagastatavad kosmosele, ilma milleta ei saa hing kehast lahkuda ning taassündida. Matuse osaks on erinevad rituaalid, millega eksimine võib usutavasti lõppeda sellega, et hing mitte ei taassünni, vaid jääb kummitama.

Surnukeha viiakse kodunt tuhastamispaika suurearvulise rongkäigu saatel, ning selleks, et hinge segadusse ajada (et see ei saaks kehasse naasta), keerutatakse ja kallutatakse bambusplatformile asetatud kirstu teekonnal üht- ja teistpidi. Raske koorma kandjaid on kombeks nende vaeva kergendamiseks veega pritsida.

Meie sattusime üht taolist protsessiooni kõrvalt nägema, ning meile jättis see pisut harjumatu mulje. Igatahes keegi ei nutnud, ning see, kui kirst ilmselgelt liiga kiiva hakkas kiskuma, tegi paljudele nalja.
Tseremooniat ilmestas tänava ääres mängiv ansambel – ei mingit pikki kurbasid noote venitavat viiulit ega morbiidset trombooni, vaid (nii meloodia kui rütmi poolest) helge helin. Mul tahtis vägisi pisar silma tulla – nii ilus oli see.

Märkus eetikakomisjonile: igaks juhuks küsisime iga kord ka luba pildistada-filmida. Alati naeratati vastu, et “lase aga käia”. 🙂