Edasine marsruut järgis läänesuunda, ja nii sai Floreselt sõidetud Sumbawale, sealt omakorda Lombokile, nii et tänaseks oleme kuulsal Bali saarel. Suure tormiohuga mered ja väinad jäid seljataha, nüüd on aeg pisut hinge tõmmata.

Sumbawa oli Floresest tasasem ja kuivem, nii et suurt miski ei inspireerinud seal kauem peatuma (lõunarannik pidavat küll olema populaarne surfimiskoht, kuid surfareid meist pole), ega takistanud seda kiirelt läbimast. Suurimaks vaatamisväärsuseks olid meie jaoks tee ääres kohatud ahvid.

Kui olime veel Ida-Timoris, näitas hotelliperemees meile sinnasamasse hotelli aeda ära eksinud pärdikut, küllap oli sama liiki.

Enne, kui arugi saime, ületasime juba väina, mis on täis väiksemaid saari, sh hiidsisalike poolt tuntud Komodo.

Lombok ehmatas meid suure asustustihedusega – saare keskelt läbi minev tee kulgeb pidevalt läbi asulate – üks lõpeb, teine algab, ja nii mitukümmend kilomeetrit järjest – muudkui sõelud hobukaarikute, ülekoormatud võrride ja rollerite vahel.
Sestap “põgenesime” põhjarannikule, kus elu (ja liiklus) palju aeglasem ja rahulikum.

Võtsime rohkem aega peatumiseks, ning vastutasuks saime inimestelt portsu naeratusi.

Balile – saarele, mis on tuntud ideaalse, kui mitte legendaarse rannakuurordina – jõudes puudus meil konkreetne plaan, kuhu minna ja mida teha. Isegi seda ei suutnud me otsustada, kas minna põhja või lõuna suunas, või otse saare keskelt läbi. Täielik otsustusvõimetus. Indoneesia kaarti meil ka ei ole – ainult see, mis on GPS-is. Niisiis hakkasime lihtsalt sõitma. Algul ekslesime niisama ringi, kuid peagi hakkas päike ilmutama loojumise märke ja nii ei jäänud meil üle muud, kui hakata muretsema ööbimiskoha leidmise pärast. Pikalt ei pidanud me siiski muretsema, sest vana hea Lonely Planeti andmetel on kõige rohkem ja kõige paremaid ja kõige odavamaid ööbimisvõimalusi kõige kuumemas turistilõksus, Kutas. Nii sõitsimegi sellesse “hullumajja”. Seal on kõike, mida üks turistihing võiks ihata – rand, hotellid, baarid ja ohjeldamatu poodlemise võimalused. Ja silmipimestavas koguses nooremapoolseid Lääne turiste, kes ei pea paljuks islamiusulises riigis kasvõi ujumispükste väel restorani siseneda. Kogu see kokteil ei istunud meile üldsegi, nii et kui päike oli järgmisel päeval tõusnud, tulime sellest peopealinnast tulema. Hinge näris muidugi kahtlus, kas sellel saarel (ja Indoneesias üldse – ees on ju veel ülerahvastatud Jaava ja katastroofialdis Sumatra) üldse mingit rahu on võimalik leida.
Kuid ometi! Leidsime oma paradiisilaadse koha põhjarannikul, Lovinas, kus vastupidiselt Kutale on külalistemajad pooltühjad ning valitseb lõõgastunud atmosfäär – siia otsustasimegi mõneks ajaks sõidust puhkama jääda.
Ühetoaline majake, milles ööbime, on osa kauni aiaga väikesest hotellikompleksist, ning üks öö maksab vaid 80 000 Rp, mis on võrreldes meie varasemate väljaminekutega ikka poolmuidu saadud – hinna ja kvaliteedi suhe on siin parim, mida siiani oleme kohanud.

Õhtul avastasime oma verandale ära eksinud krabi, kes oli väga häbelik (ehk siis ilmselt kartis meid), nii et vaevalt jõudsime temast pildi teha, kui ta oli juba tuhatnelja läinud.

Kuna me ei ole harjunud niisama vedelema, siis võtsime vastu pakkumise minna paadiga delfiine vaatama – jällegi vaid 60 000 Rp inimese kohta – nii soodsat võimalust ei saa ju käest lasta. Äratus oli varahommikul, enne päikesetõusu, ning selleks ajaks, kui väljas hakkas valgeks minema, olime juba paadiga merel.

Delfiinide vaatamine ise jättis pisut kahetise mulje. Kuna me pole varem taolistest üritustest osa võtnud, siis ei oska muidugi võrrelda, kuid see on ikka küllaltki brutaalne, kui delfiinidel ei lasta mitte rahus olla ja oma tegemisi teha, vaid neid pidevalt paatidega jälitatakse ja piiratakse. Lahel oli vast oma paarkümmend paati, täis kiljuvaid turiste, kes oma kalli varustusega aina vigemaid kaadreid üritasid saada. Juba eemalt võis paatide hüsteerilise liikumise järgi aimata, kuspool on delfiiniparv.
Meie paadimees tundus loodust rohkem austavat, ning pigem hoidis delfiinidega distantsi, lastes neil endil meie lähedale tulla. Ma usun, et meie “kaadrid” ei ole sellest kehvemad. Üldiselt oli delfiinide nägemine (esimest korda elus) positiivne elamus.

Muide, ehkki suurem osa Indoneesia rahvastikust on moslemid, on Balil veel vanast ajast tugev hinduistlik taust. Igal pool (tõesti, igal pool) kuhu ka ei vaataks, on hinduistlike motiividega ehitised.

Ühes põhjaranniku külas oli hulk hinduiste kogunenud kellegi matusteks (õigemini tuhastamiseks) – teeäär oli täis sinna pargitud rollereid, ning inimesed olid vastavalt riietunud. Tseremooniat ennast me ei näinud, küll aga saime mõned pildid osalistest.