Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud.
Uyunis veetsime lõpuks kokku neli ööd. Kuidagi trehvas nii, et samal nädalavahetusel, kui me seal olime, toimus ka Uyuni karneval. Midagi väga suurt see ei olnud, kuna küla ise ei ole teab mis suur (Eesti mõistes ei oleks 14 000 elanikku muidugi enam küla, aga Uyuni on ikka küla mis küla, vähemalt meie silmis). Kolm päeva järjest liikus mööda tänavaid pillimeeste ja kostümeeritud tegelaste rongkäik, keerutati jalga ja lasti pauku.
Viimastel päevadel on meie teekond kulgenud kas kõrbe ja ookeani piiril või suisa läbi kõrbe.
Juba päris mitu päeva oleme veetnud Tšiili pealinnas Santiagos, ja veel ei ole tekkinud tunnet, et tahaks siit tingimata kiiremas korras lahkuda. Kui veel mõni aeg tagasi oma teekonda kavandasime, mõtlesime Santiagost kui järjekordsest suurlinnast ringiga mööda minna. Ei olnud ju Buenos Aires lõppude lõpuks suurem asi, mis see Santiagogi siis parem sai olla. Kuid nagu meie puhul ikka, dikteerib teekonna detaile meie tehnoosakond ehk see, mida kusagil vaja/otstarbekas parandada/hooldada on. Niisiis Santiagost…
Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. Loe edasi Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde
Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.
Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.
Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. Loe edasi Uuel aastal uue hooga
Jõudsime Punta del Diablosse Uruguai idarannikul.
Sõit sinnani viis läbi soise Brasiilia madalmaa, mis oli omaette huvitav. Loe edasi Punta del Diablo
