Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. Sealsamas piirilinnas, Paysandús, saime oma kullakese kätte, ning napilt tund aega hiljem olime piiripunktis tagasi. Ametnikud vaatasid mulle segadusse aetult otsa, et “Mis, te ikka veel siin?”. Püüdsin siis seletada, et tegelikult tahaks nüüd tagasi Argentinasse minna. Küll siis kortsutati kulmu ja viibutati näppu, kuid paberid tehti korda ja templid löödi passidesse. Muidu oleks meid ehk positiivsemalt vastu võetud, aga käimas oli ju aasta viimane päev ning juba võis näha šampusepudeleid liikumas. Vaesel tolliametnikul, kelle kätte meid usaldati, oli tükk tegemist, et tagaruumist prinditud formulari ära tuua, sest ilmselgelt valitses seal juba peomeeleolu. Tööpostile olid jäetud vaid nooremad ametnikud.

Õhtuks olime tagasi Dakar Motosis, kus tuvastasime taas Wilbersi lekke. Seda siis pärast pisut üle 600 km läbimist küllaltki sujuval asfaldil, kuid see ei olnud meie jaoks enam ei šokeeriv ega üllatav – eriti teades, et meil on nüüd uus, säravkollane Öhlins. Aasta viimane õhtusöök valmis prantslasest valgustuskunstniku Régis’i käe all.

Algul ta küll puikles vastu, üritades meid veenda, et tema küll süüa teha ei oska, kuni lõpuks oli hõrgutav boeuf bourguignon ehk veiseliha-veinihautis laual. Nii nagu heade asjadega ikka, kulub nende tegemiseks kõvasti rohkem aega kui nende ärasöömiseks – selles osalesid lisaks meile ja prantslasele veel Inglismaalt tulnud Gavin ning kolm kanadalast: Robert, Dan ja Riley. Kui piduroog kadus kähku, siis õlut jätkus ka uude aastasse, nii et kui meie Margusega uue aasta hommikul ärkasime, oli suuremal osal seltskonnast veel kas pohmelus või uneaeg.

Buenos Airese äärelinna uusaasta paugud helis:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Buenos-Aires-uusaasta.mp3]

Ja tagantjärgi ka Jõulupaugud, sest erinevalt Euroopast paugutatakse jõuluõhtul siin täiega, nagu uusaastalgi. Ilmselt jõulud on nende jaoks selle kuumuse juures umbes nagu meile Jaanipäev – suve algus, puhkuste algus ja seega väike “rahasüst” meelelahutusse. Sellisena kostus jõuluõhtu Rio De La Plata äärest (vägagi kaugel kesklinnast):

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Rio-de-la-plata-j6ulupauk.mp3]

 

Pärastlõunal sõitsime bussiga kesklinna, et saada osa Dakari ralli ettevalmistustest, mis on kenasti rahvale nähtavaks tehtud. Et 1. jaanuar on paljudele vaba päev, siis oli Plaza Italia näitusealale kogunenud üüratu rahvahulk, kes küll ilmselt suurt aru ei saanud, mis masti üritus Argentinat tabanud on. Võib öelda, et meie õnneks, sest parkla-alal, kuhu kõik võistlevad masinad reastatud, tungles rahvasumm autode juures, samas kui tsiklite juures ei olnud peaaegu kedagi. Ralli esinimede, Despres‘, Coma ja Casteu‘ kallihinnalisi tsikleid imetlesime aga uhkes üksinduses – mida veel tahta! Pisut olime siiski pettunud, sest erinevalt kõigist teistest tsiklitest (mõni üksik erand välja arvatud) oli Despres’ rattale kile peale tõmmatud – justkui demonstreerimaks viimase üleolekut(?)

Samas jälle ei saa varjata rõõmu selle üle, et saime enim kordi Dakari ralli (varem mootorrattal, nüüd autoga) võitnud Stéphane Peterhanseli autogrammi.

Homme varahommikul antakse Buenos Airese kesklinnas Dakari ralli start. Kell kaks öösel me päris üles ärgata ei taha, et koos võistlejatega startida (mis ei ole tavakodanikele ilmvõimatu, kuna pikk maa sõidetakse maha mööda maanteed), kuid mingil hetkel tahaks nendega siiski veel põkkuda. Kus ja kuidas, see on veel lahtine, kuid kuna uus amort on nüüd all, saame liikuma hakata ning ehk saame oma teekonda vastavalt sättida. Siin on ka tegelasi, kes tahavad suuremat osa rallist peateid mööda kaasa teha, kuid kuna meie matkal on teine eesmärk, siis oleks ralli nägemine lihtsalt boonuseks. Igal juhul oleks see vahva võimalus, tipptegijaid tolmusel rajal kihutamas näha. Nendega päris sammu pidada on raske, sest päevas sõidetakse maha mitu-mitu-mitusada kilomeetrit, mis juba asfaldilgi on paras katsumus, kõrvalteedest ma ei räägigi. No vaatame. Plaan on homme mingis suunas startida. Ja palun nii, et miski alt ei veaks!