Sõitsime kaks päeva kaasa Dakari rallil.

Kuigi ise oleme televisiooni vahendusel olnud suured Dakari jälgijad, siis kohapeal asjast osa võtta on hoopis teine tera. Kujutasime küll ette, et sätime end mõne “special’i” toimumiskohas raja äärde istuma, et näeks tegijaid mööda vihisemas. Raja äärde aga ei jõudnudki – teel sinna oleksime enne ise mitu korda liiva sisse ära uppunud, nii et ei jäänud üle muud, kui asja maanteelt jälgida. Samas oli see võimalus näha üritust ilma tolmupilveta, ning sõita osavõtjatega sama rada (sest suur osa teest läbitakse mööda avalikke maanteid). Tegelikult oli lõpuks suhteliselt masendav nendest maanteedel kurseerivatest support-truck rekkadest pidevalt mööda sõita – neid on ikka tohutult palju. Kuna kohalike inimeste jaoks on see üritus suhteliselt tundmatu, siis peeti meidki osavõtjateks – tee äärde kogunenud rahvasumm (pered tulevad siin lebotoolidega suurte teede äärde – libistavad matet ning naudivad melu) lehvitas meile innukalt ning fotokaamerad muudkui välkusid. Oleks tahtnud öelda, et “ärge pildistage, me pole need, kes te arvate meid olevat” – ei ole üldse meeldiv olla tähelepanu keskpunktis, kui tead, et ei ole seda ära teeninud. Tanklas üritati meid paaril korral lausa vägisi perepildile suruda. Tihti küsiti, et miks me kahekesi sõidame? Kas paar rehve ona kaasas selleks, et ees on palju kiviseid ja liivaseid teid?

Kahe päevaga sai meile selgeks, et kogu rallit on raske kaasa teha – distantsid on pikad ning olud kohati päris rasked, st peab ikka väga fanaatik olema ning ainult sellele pühendumagi. Meie saime oma Dakari-doosi kätte, teadmises et imselt parim ongi kas ise rallit sõita või siis seda telekast vaadata 🙂