Jõudsime Punta del Diablosse Uruguai idarannikul.
Sõit sinnani viis läbi soise Brasiilia madalmaa, mis oli omaette huvitav. Siin-seal igasugu huvitavaid linde ja loomi näha, sealhulgas kapibaarasid ehk veesigu:
Kuni jõudsime Uruguai piiripunktini. Brasiiliast kohe välja ei saanud, nimelt osutus, et pidanuks 20 kilomeetrit tagasi ühe suurema külakolka politseijaoskonnast passidesse templid saama – seda me siis tegimegi. Uruguai poolel läks kõik õnneks libedalt.
Rentisime Punta del Diablos 35 USA dollari eest väikse hubase majakese. Üldiselt hakkas Punta del Diablo mulle väga meeldima – selle turismi mõistes alaarenendud küla voorus ongi tema “ala-areng” 🙂 Mõneti analoog mõnele Peipsi-äärsele vene külale Eestis. Seal on hõng ja iseloom, mida eriti mujal ei kohta. Lahedad väiksed puumajalobudikud, tolmused-liivased tänavad, milledel jalutades tugevate (mere-)tuuleiilidega liiva silma lendab, huvitavad lõhnad, kaltsudesse riietatud kohalikud, ja muidu igast otsast aurav chill atmosfäär – lisa sellele veel miljonivaated rannalt merele ja ongi superatmosfäärilise koha komplekt koos, mitte mingi igav siniste basseinidega turismikompleks 😉
Õhtul jalutasime üle suurte liivadüünide ja kivijurakate (jah, seal on neid mõlemaid) ka randa päikeseloojangu imelist värvidemängu kaema, sai panoraam ja mõned fotod tehtud.
Ja (tuuline) lindistus samast kohast:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Punta_del_Diablo.mp3]
Loodame homme tagasi Buenos Airessesse jõuda. On ka viimane aeg, sest esipiduriklotsid on peaaegu täielikult kulunud, kostab juba metallikollinat ja tsiklisõit hakkab liiga ohtlikuks muutuma (mootorrattal tuleb ligi 70% pidurdusjõust esirattast). Samuti on tänaseks kõvasti üle hooldusvälba normi sõidetud…
palju tänaseks kilomeetreid sõidetud?
edu!
tegelikult võiks iga postituse juures olla ka märge läbitud kilomeetritele (nt kui palju kilomeetreid läbitud on reisi algusest?)
Praeguseks on kogunenud üle 14 000 kilomeetri.
Üldiselt on see kilomeetrite värk motoriseeritud matkamisel veidi üle haibitud ja väga suhteline asi. Kas sõita 100 kilomeetrit offroadi 3 päevaga või sõita see siledal asfaldil ühe tunniga.
Vahepeal oli mõte küll, et võiks lausa mingi faktide rubriigi teha, kuhu igasugu numbrilisi näitajaid panna. Ehk tulevikus 🙂
Jõudu, Margus
Piduriklotse kaasas polegi?
Tarmole: tagumised olid kaasas, esimesed mitte. Tagumised lähevad siin nagu “soe sai”, kui tihti offroad’i sõidad. Küll aga kestavad esirattale mõeldud kolmanda tootja sintered-tüüpi klotsid tavaliselt üle 30 tuhande km, ja see väljakujunenud trend saigi määravaks: esimest korda panime alla BMW originaalklotsid vahetult enne minekut …ja üllatus-üllatus, need kulusid väga kiiresti ära. Öeldakse, et kõigega ei jõuagi arvestada, kuid ikkagi… inimene õpib kogu elu 😉
Igatahes täna tuli välja, et Dakar Motos-is pole hetkel kolmanda tootja klotse meie ratta jaoks laos, nii et võib-olla oleme sunnitud jällegi BMW originaalklotsid alla panema JUHUL KUI Buenos Airese BMW edasimüüjal neid üldse laos on – homme uurime seda. Ehk siiski saab sellisel juhul ühe tagavarapaari veel lisaks. Võibolla ei saa midagi ja peame vaid tagapiduri jõul edasi kärutama. Eks näis, mis elu toob…
Ingliskeeli öeldakse midagi sellist: “The adventure starts from when things start to go not as planned.”
Teie seiklusmatkurid 😉
Ah, punta del diablo…. Muide, see küla pole tegelikult üldse NII väga alaarenenud, te saabusite lihtsalt enne “päris” turismihooaja algust, kui rannad mõnusalt tühjad. Aastavahetuse paiku peaks seal kõik kohad rahvast paksult täis olema. Kuigi jah, ega just üliarenenuks ei saa pidada kohta, kus pole sularahaautomaati ja kaardiga saab maksta ainult suuremas poes, sealgi vaid üle teatud summa ostes. Ma ei tea muidugi, võib-olla on asjad aasta jooksul muutunud.
Selles mõttes tundus see “alaarenenud”, et seda ei ole veel ilmselt üritatud üles vuntsida, nagu mõnda muud turismiküla, mida me kohanud oleme (näiteks meenub norrakate Nussfjord) – liivased tänavad ja lihtne olemine. Kauplus meenutas ka pigem nõukogude aega – lapsepõlvest on meeles samasugused kassaaparaadid, ning ka riiulid olid pooltühjad. Ja kaardiga pole loomulikult midagi peale hakata. Meile see igal juhul meeldis, ning see, et rahvast eriti polnud, veel eriti, sest ise oleme pigem “asotsiaalset” tüüpi ja naudime rohkem loodust kui melu. Seepärast pelgamegi veidi peagi algavat suvepuhkuste aega, kui rahvamassid hakkavad liikuma.
🙂 Ma ise käisin seal ka just enne seda, kui muud turistid saabusid. Mulle väga meeldis.